Heategu ei jää karistamata

Kui me Canberras vanasse parlamendi hoonesse ringi uudistama läksime, küsiti valvelauas lisaks seljakotile veel üks küsimus ka. Selline tüüpiline küsimus, mida siin-seal ikka teinekord küsitakse - statistika mõttes, nad väidavad. Where are you from? No Eestist ikka. Yes, nice. First Estonians. -Today? -No, over last 12 months. Eksole
Muideks just vahetult enne meid on mitmes kohas end külalisteraamatusse sisse kandnud üks Soome paar. Pole soome keelt kusagil veel kuulnud ja nime ka päris selgelt välja ei suutnud lugeda. Küllap doktorid.
Siinsamasse Canberrasse sisse sõites oli esimese hooga pea sassis. Kõik see planeeritud linn tundus mõneti päris planeerimata ning aru ei mõistnud midagi saada. Igatahes siis taaskord punase tule taga esimese autona oodates hüppas eikusagilt välja üks tõmmu ja mitte kõige viisakama väljanägemisega keskmises eas meesterahvas, kellel ühes käes oli veepang, teises aknapesur - selline, millel ühe poole peal on svamm, teisel kummiriba, millega saab pärast pesu akna kuivaks ja puhtaks tõmmata - ning hakkas teine kohe kibekiirelt ja usinalt meie tuuleklaasi peseme. Ehmatas esimese hooga kohe päris ära. Mis ma nüüd tegema pean? Ootab ta mingit annetust rahalisel kujul? Või tahab miskit muud? Aga juba ta läinud oligi. Kõrval olevat autot pesema. Meil tuli juba läks roheliseks ning oli aeg ristmikult jalust minna, kuid mõni auto ootas veel pesemist ning teised juhid vehkisid paaniliselt kätega - mine ära!! Mõni pani kojamehedki tööle, et takistada teist. Vot siis.