Pilt vol.9

Vahepeal sai vahelduseks korjamisele ka sellist tööd teha. Ehk siis õunapuude (suvine) kärpimine. Idee on saada rohkem valgust õuntele, et nood muutuksid kenaks punaseks. Siin on väga rangelt paika pandud nõuded, kui palju peab mingil sordil olema seda või teist värvi, kui palju suhkrusisaldus ja kui suured need olla võivad. Peen värk. Igal juhul teenis selle tööga päris hästi, aga väikesed käärid tapsid ikka käed päris ära.


40 kraadises kuumas oli kastmisvees päris jahutav ringi tatsata.


Tehniliselt minu esimene auto. Meie Astra on passi järgi Liisi oma. Nüüd oleme mõlemad autoomanikud. Igatahes me loodame väga, et see Ford meid siin truult teenib ja keset mittekusagit ära ei lagune. Seni on igatahes end igati heast küljest näidanud. Ainult kütust kipub palju võtma:(


Tundub, et siinmail on kõik võimalik. Tahad ostad omale kiriku, ehitad selle sees kahekorruseliseks osaliselt, viskad altari välja ja paned selle asemele köögimööbli ning tunned end nagu jumal:)


Vaikne õhtu.


Enne tormi.


Nõnda see puude kastmine käiski. Lükati lihtsalt tonnide viisi vett vao vahele ja lasti vaikselt pinnasesse imbuda.


Vahest lähevad puud ka lolliks peast. Taustal on näha pirne... ilusad ja suured. Kuid siin-seal võis näha veel üksikuid õisi. Väga tahaks näha neid suuri istandusi õitsemise ajal. Eriti kirsse.