One bin wonder

Bin on selline suur kast. Võib olla väike ka ma arvan. Aga meil on nad päris suured. Ja puust. Mõned siiski plastmassist ka. Sinised. Nende sisse korjasime ainult virsikuid, aga need ajad on õnneks nüüd möödas, sest virsikud panevad naha väga pahasti sügelema ja mõnedele tekitavad isegi allergia nii et terve ihu pisikesi punaseid täpikesi täis. Ja siis muudkui kratsid ennast. Nõnda me oleme igatahes juba mitu nädalat täitnud pirnikaste. 6-8 kasti päevas keskmiselt. Üks kast tunnis või natuke rohkem. Mitte just kõige paremad me ei ole selle tulemusega. Kuid mitte kõige viimased ka. Sest kõige viimast kohta hoiab enda käes üks Miki-Hiire-maalane. Keegi ei tea, mis on tema saladus. Kuidas ta küll nõnda aeglaselt korjata suudab.. Kuid ise ta on kogu aeg täiesti positiivne. Mis sellest, et päevas teenib ainult mõnikümmend dollarit nõnda. Las laps teeb, mis laps tahab. Peaasi, et laps õnnelik on. Ja Ühe-kasti-imena tuntakse teda alates nüüdsest. Sellel päeval kui Ühe-kasti-ime Josh Miki-Hiire-maalt siia pirne korjama tuli sõitsime meie koos kaas-eestimaalastega Sheppartoni linna sisse ostma. Josh, kes tahtis jubedasti internetiseeruda tuli ka kaasa ja hüppas poole tee peal ühte pisikesse külaraamatukokku arvuti taha. Meie sõitsime edasi omi asju ajama ja lubasime teda hiljem peale korjata. Mõeldud tehtud ja läinud me olimegi. Kui me poole tunni pärast tagasi olime, oli raamatukogu juba suletud. Ja Josh, kes pidi meid sellesamuse raamatukogu ees ootama, oli kadunud. Vaatasime siit-ja-sealt-poolt maja, aga ei kedagi. Isegi ületee olevasse poodi kiikasime sisse. Ikka ei kedagist. Mõtlesime, et küllap leidis mõned semud, kellega külapubisse õllet limpsima läks. Või leidis raamatukogust endale teised rattad alla. Kui pole siis pole. Suur inimene, eks ise tea. Najah, igatahes tagasi laagripaigale jõudes ei polnud ei Joshi ega kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes teab kus ta olla võiks. Noh, anname poisile natuke aega. Nii hommikuni või nõnda. Backpackeritel ikka teinekord ajataju kaob ju. Ja hommikul oligi poiss platsis. Koos väga naljaka looga. Seda nõnda naljakalt edasi rääkida ei saa, seda lugu peab Miki-Hiire-mehe enda käest kuulma. Aga lühidalt kokkuvõttes oli asi nõnda, et ta ikkagi ootas meid. Läks ainult natukeseks ajaks raamatukogu taha taksofoniga helistamist tegema. Ja nõnda me siis üksteisest mööda vaatasime. Ja vaene poiss mõtles juba, et oleme ta maha unustanud kui oli mõne tunni õnnetult istunud ja oodanud ja päris mitmed kohalike tule-meiega-pubisse-lakume-end-maani-täis kutsed viisakalt ära öelnud. Kõik see ei oleks pooltki nii naljakas, kui ei poleks järgnevaid fakte: Josh ei teadnud farmi nime, ei teanud ta ka ülemuse nime, ka ei olnud tal õrna aimu, kuhu suunas linnast välja minema peaks.. või kui kaugele. Tegelikult ei teadnud ta mitte midagi peale ühe traktoristi nime siin. Ja vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Ja kõigist neist teeotsadest valis ta just selle õige, kuhu hääletama minna. Ja vaatamata pimedale (pimedas üksi hääletades ei taha keegi Sind peale võtta isegi Austraalias, eriti ei aita kaasa ka fakt, et oled selline karvase väljanägemisega meesterahvas) õnnestus tal juba kolmanda auto peale saada. Ja pärast oma õnnetu saatuse kurtmist hakkas autojuhil Joshist nii kahju, et vedas teda farmist farmi, kuni lõppeks jõudsid tuttavasse paika. Kas see on õnn või pime õnn või loll õnn?! mina ei tea, aga loo pisem moraal on see, et kui pead kedagi ootama, siis on Sinu enda huvides seda teha seal ja siis kui kokku lepitud. Vot siis.

Nüüd natukene teisel teemal. See nädal möödus tööl ootusärevuses. Oli ju mida oodata, sest Madis (hästi suured paljutänud Sulle veel kord) pani Eestist teele postipaki. Paki sees oli karp, mille sees oli kaks plaati ja karbi peal neli silmamuna, mis moodustasid sõna dagö. Ma olin nagu väike laps, kes ootas jõuluvana. Ja kohe varsti oli meie telk elektrifitseeritud ning arvut sinna sisse valmis säätud. Alata võis üks parimaid dagö kontserte, millel mina osalenud olen. Kaudselt, aga siiski. Ma ei olegi seni Austraalias veel Dagö kontsertil käinud:). Ja nõnda käib see dvd juba päris mitmendat ringi. Jaa, kontsert oli tõesti vahva. Ja Dagö oli jällegi oma täiustatud koosseisus. Ehk siis natuke silmailu ka:) Aga minu jaoks kõige meeldivamaks üllatuseks oli lisades olev Dagö ja Singer-Vingeri trummarite "duell". Käre-maru-vahva. Natukene lootsin ja ootasin ma plaadilt ka herr Saatpalu enda sõnavõttu, mida seal siiski ei olnud. Ehk järgmine kord. Aga see-eest oli olemas laul Tagareas. Isegi kahes versioonis. Pea-aegu täiuslik. 5 väikese miinusega.