Pilt vol.8

Austraalia ei ole sugugi mitte alati nii soe kui meile, eurooplastele, elu aeg sellist pettekujutelma ette söödetud. Ka siin on talved, vaatamata sellele, et suurem osa puid jätkuvalt rohelised püsivad ja vikerkaarevärvised linnud kusagile ära ei kao. Kagu-Austraalias on mägedes lausa vinged suusakuurortid, mis ei jää millegi poolest alla Euroopa parimatele. Aga lund võib sadada ka mujal kui ainult kõrgel mägedes.. kuigi see enamasti kauaks maha ei jää. Ka jäide ning rahe pole üldse võõrad asjad. Eriti lõunas. Selleks ongi tihti viljapuud kaetud tohutute võrkudega, et kaitsta rahe ja härmatise eest. Igal juhul ei ole see odav lõbu, sest ühe väiksema farmi kõigest kolmandiku puude katmine läks maksma juba paar miljonit Eesti krooni. Aga kui oled kaotanud mitmel aastal järjest kogu saagi rahe tõttu, siis tundub see olevat igati asjalik investeering.


Nõnda rikkus majja toodi.


Juba kodus ma arvasin, et siin saab meil nimedega raske olema, sest inglise keelt kõnelevate rahvaste keel tavaliselt ei paindu Eesti nimesid välja hääldama ja nõnda olemegi siin Matt ja Liz tavaliselt. Aga teinekord piisab juba kahest inimesest, et meie nimed saaksid hoopis aasiapärase kõla Masi ja Usi. Telefonimängusündroom.


Töökus ei anna häbeneda ja kui tossud väga näljaseks on muutunud, siis viimases hädas tuleb appi võtta teip. Ohtralt teipi isegi. Hakka või kingsepaks.


Ühel kenal hommikul avastas meie boss Kevin, et tema aeda on omale kodu leidnud metsikute mesilaste pesakond. Ta võis ainult kergendust tunda kui nad paar päeva hiljem otsustasid, et neile ikkagi see koht väga ei meeldigi ja lahkusid, sest tegemist oli eriti vihaste ja suurte isenditega. Tasuta mett ei ole olemas.


Juba aastaid ei ole lõunas vett sadanud. See on omakorda tinginud ranged veepiirangud, mis omakord mõjutab kõvasti farmerite elu. Puud ei kanna vilju, kui nad vett ei saa ja vihmatants ei ole juba ammu aidanud. Seega on farmerid ehitanud riigiga koostöös välja päris keerulised kanalite süsteemid, mida kaudu juhitakse igaühe koduukseni jõevesi, mida kastmiseks saab kasutada. See ei ole aga sugugi odav lõbu ja kohalikud veega majandavad organisatsioonid jagavad vett väga kiivalt ja peavad korralikult arvet, kuna ja kui palju kellelegi anda. Enne kui mindi üle moodsatele elektroonilistele veemõõdikutele, mis kasutavad päikeseenergiat kasutati vesirattaid, mis igas kanalis olid ja mis iga kord täisringi peale käies oma meetrile ühe numbri jälle juurde liitis. Nood ei olnud aga eriti täpsed. Kuid farmerid on siiski kavalad ja üritavad kogu aeg vett enda kasuks üle kanaliserva "loksutada".


Ma ei ole päris kindel, kas tegemist on sama mesilasperega, kes Kevini juurde end kord sisse seadnud olid, kuid paar päeva hiljem kuulsime (mitte kaugel Kevini juurest) üht vana eukalüptipuud madalalt sumisemas. Lähemal vaatlusel selgus, et selles olid omale kodu leidnud samuti mesilased. Huvitav, kas seal mett ka leida võib?


Veiniistanduse tagahoov.


Veinikeldris. Igas selles vahes on 8000 pudelit veini ootamas oma korda. Kõik käsitsi läbi aastate sinna laotud. Huvitav kuidas nad pärast nad kõik need sealt kätte saavad? Ilmselt samuti nagu siilid sugu teevad.. Hääästi ettevaatlikult.


See ongi see Walesi juurtega Austraalia mees Kevin, kes oli meile poolteist kuud ülemuseks ja peris heaks sõbraks. Väga isesorti mees igatahes. On pannud nii mõnelegi asjale teisiti vaatama ja mõtlema. Ja oleks see tema teha, oleks tal omal ka keldris sellised veinivarud.


...3567, 3568, 3569, 3570...


Tammevaadid, milles viinamarjamahl veiniks võlutakse. Kuna Austraalias tammesid ei kasva, siis tuuakse seda sisse "vanast maailmast" (tihti Prantsusmaalt). Meie aga avastasime, et ühest sellisest vaadist saaks peris uhke sauna ehitada:)


Paremal ongi see One-Bin-Wonder Mikihiiremees Josh Ameerikamaalt. Koos oma uue armastusega Prantsusmaalt (Marine). Prantslased on muide hästi toredad. Seni kuni nad üksi või kaksi on. Enam kui kaks prantslast võiva olla väga tüütud, lärmakad, isekad ja üldse mitte toredad. Õnneks leidub alati ka erandeid.


Tahbilki (viinamarja istanduse nimi) Shirazi (viinamarja sort) viinamarjad on maailma vanimad. Istutatud 1860, on neil õnnestunud vältida kõik muud istandused hävitanud haigusi. See teeb need eriti hinnalisteks ja nendest valmistatud veini eest küsitakse silmapilgutamata vähemalt 100 dollarit pudeli pealt. Ja kui enamus muid viinamarju korjatakse masinatega, siis neid siiani käsitsi, et säästa taimi.


Eksole ju kaunis:)


Siitsamast tulebki vesi pirnidele ja õuntele mööda pikki kanaleid. Väga lihtne, varastatakse jõest. Järvedest ka.


Sheppartonis sattusime täiesti juhuslikult käsitöölaadale ja kuidas Sa sealt ikka lahkud tühjade kätega. Inimesed ju nõnda palju vaeva näinud. Nõnda kaunistabki meie auto tuuleklaasi nüüd klaasist ämblik. Justnagu merevaik, kas pole?


Kui meil telgilukud katki läksid, kolisime ümber karavani, mis on meie koduks olnud päris mitmed nädalad. Pole just suurem asi, kuid vähemalt sai püsti sees ringi liikuda, erinevalt telgist. Samas õhtuti sääski taga ajada oli hulga suurem ettevõtmine kui see telgis oli.


Meie saksa sõbrad vedasid meid ükskord väga ilusasse laagrisse Murray jõe äärde Yarrawonga ja Cobrami vahel. Suurepärane õhtu oli ja sellesamuse lõkke kohal sai esimest korda känguruliha grillitud. Maitseb nagu maks.


Autu:D


Ikka ei ole veel väsinud imetlemast taevast...


... sest see on lihtsalt võrratu.