Liikluskultuuritus

Räägitakse, et surmasuus olles käib terve elu silme eest läbi. Njah.. igasuguseid asju räägitakse. Mõned usuvad jumalat, teised horoskoope, kolmandad raha. Maitse asi (ütles koer ja lakkus m..e edasi). Aga kui mõni mees usub, et on teatud asjades parem kui ta tegelikult on, võivad tagajärjed olla suht nukrad. Mõne päeva eest sadas maha lumi. Üle Eesti. Keskmiselt kusagil 20 cm kanti. Saaremaal isegi lausa 30. Senine talv oli autojuhid ära hellitanud. Sõideti nagu suvel. Ja kui siis paks lumi maha sajab ning termomeeter 10 külmakraadi näitab, teevad autojuhid imestunud näo pähe, kui mainida, et teed on libedad ning tuleks hoida suuremaid pikivahesid. Mul on ju naelkummid! Mul on ABS-pidurid! Minu vanaisa oli suur rallisõitja!! Seda enam imestab mind, kui liiklusohtliku olukorra põhjustajaks on vanem meesterahvas, kellel võiks juba väheke mõistust peas olla ning sõidukogemustki rohkem kui bemmipededest rullnokkadel. Aga küllap vanus on hakanud juba tagurpidiselt mõjuma. Juuresoleval skeemil on kujutatud Riia mnt ning Kastani tn ristmiku Tartus. Rohelisega on märgitud jalgratas koos ratturiga - ehk siis mina - kes ootas rohelist tuld pääsemaks teisele poole Riia tänavat. See kräsuline ala on 30-40 cm kõrgune jäätunud lumevall. Puu ning tee vahele jäi ehk napilt üle kahe meetri. Oma korda oodates jälgisin tegevust ristmikul ning pilk jäi foorile. Kollane hakkas vilkuma. Sinine auto stoppjoone taga oli tegelikult hoopis must BMW. Üks selline peenemat sorti. Ja väga uus. Eeskujuliku liiklejana - minu meeldivaks üllatuseks - ei kihutanud BMW vilkuva kollasega veel ristmikule, vaid juba aegsasti võttis hoo maha, liikudes ehk pool meetrit üle stoppjoone, mida läbi soola-lume-jää eriti hästi eristada polegi võimalik. BMW järel sõitnud helehalli sedaani ei suutnud aga õigel ajal reageerida, tallas ilmselt suures paanikas kõvasti pidurit ning viis auto sellega hoopistükkis juhitamatuna teelt välja. Umbes täpselt sel hetkel keerasin ma pead vaikselt vasakule, nähes aegluubis autot otse enda peale tulemas. Suutmata reageerida või üldse mingil moel midagi teha, jälgisin vaid autot. See kõik käis ehk sekundi kahe jooksul. Tundus pikk aeg. Nagu terav nuga pehme või sisse, sõitis auto lumevallist läbi - parkides end suure hooga minust napilt meetri kaugusel oleva puu külge. Hetkeks läks kõik silme eest valgeks - puu otsast kukkus kõik seal olev lumi mulle kaela. Olin veel mõne sekundi täiesti tardunud, kui teelt väljasõitnud taga olevast autost juht välja hüppas ning auto ligi jooksis. Siis ärkasin ma ka ellu. Auto suitses. Ilmselt tuli see õhkpatjadest, kuna mõlemad olid avanenud. Võibolla ka millestki muust, igatahes hajus see õnneks kiiresti. Ei mõistnud muud teha, kui vaid kiirelt vaadata, egas autos kaassõitjaid ei olnud - samal ajal ühe teise autojuht kontrollis, kas autojuht kombes on. Oli küll. Ja üksi oli ta ka. Ja naelkummid olid ka all. Ja õhkpadjad autos. Ja ilmselt isegi ABS-pidurid olid. Ja 60-ndates meesterahvas oli. Kõik justkui oli olemas. Tundub, et ainult rooli ja istmiku vahelt oli midagist puudus. Õnnelik õnnetus. Võttis süü omaks ning ning kõik jäid ühte tükki.

Ma vist ei ole praegugi täielikult aru saanud, kui vähe tegelikult kõige hullemast puudu jäi.
Ahjaa. Jalgratta panin mitteametlikult talvepuhkusele. See-eest suusad otsisin välja. Aus vahetus.