Nael kummi

Tänaseks olin näinud juba kõiki kevade märke, peale kahe. Kesklinnas ma ringi tatsasin, kui juhtusin nägema Karu, kes mõõtis sammudega Vabaduse puiesteed. St vaid seda, et varsti on tulemas kevadpäevad koos kõige juurdekuuluvaga. Ning isegi kui mätas selleks ajaks veel kuiv ei ole ning jõevesi on kaugel soojast, tuleb kapist välja otsida sõber kummipaat ning talle elu sisse puhuda taaskord.
Lõokest ma aga tänaõhtuse seisuga veel näinud ei ole. Kuid tema läks meil ära poliitikasse ja mine tea, kas poliitikud suvatsevadki kevadega välja sulada.

Viimastel päevadel on sadanud piisavalt vihma, kenasti lund sulatanud. Olen täheldanud, et mida väiksemaks sõiduteede äärsed lumehunnikud sulavad, seda mustema tooni nad võtavad. Ja mida kõike sealt jää ja lume alt välja ei tule. Kõige rohkem hakkab silma muidugi konisid ning tühje tubakapakke. Kole lugu. Maailm tahab end vist surnuks suitsetada. Teisel kohal on tühi taara. Peaasjalikult plastikust õllepudelid. Ja eestlastlastele meeldib arvata, et nad on õllekultuursed. Plastpudel - rohkem, odavam, kangem. Kolmas kuni väga-mitmes koht jagunevad koeras..ta, kilekottide, klaasikildude jms vahel.
Ühe klaasikillu leidsin mina ka täna üles. Vastu igasugust tahtmist ehk siis täiesti tahtmatult. See on umbes 1mm-se läbimõõduga ja mõned mm-d pikk. Poleks teda muidu ilmselt tähele pannudki, kui ei oleks tundnud rattaga sõites mingit kahtlaselt tuttavat kolksu. Heli, mida tekitab vastu äärekivi sõitev rattavelg, summutatult läbi õhu- ning pealiskummi. Õhk jooksis välja.
Klaasikild oli selleks korraks oma töö teinud.