13.. 12.. 11....

Tegelikult peab tõdema, et takkajärgi mõeldes on väga hea, et kukkus välja nõnda nagu ta kukkus ning me viimase kuu oma kahest aastast Sydneys oleme. Majandusliku seisukoha pealt see ehk nii kõige parem ei ole, kuid rannad on ainult poole minuti jalutuskäigu kaugusel ning kõiksugu restosid ning mõnusaid pisikesi poode ja kohvikuid ja kohti, kust värskeid juurikaid ja puu- ning aedvilju saab on ümberringi nii palju, et ei tea kohe kust otsast alustadagi. Ja Holly ning Lucy elavad ka väga lähedal ning saab nendega ka päris palju aega veedetud koos. Pealegi on päris mõnus peale pikka metsas elamist inimesi enda ümber näha. Mulle meeldib inimesi jälgida. Nendega mitte nii väga suhelda kuivõrd lihtsalt istuda ja vaadata, mida see või teine teeb või ei tee, või kuidas välja näeb või üritada arvata, mis kellelgi parasjagu plaanis on.
Isegi töö on meil olemas. Mis ühest küljest jätab kõvasti vähem aega tegeleda kõige sellega, mis tegelemist tahab - et ehk mis eelmisel siinveedetud kaheksal kuul tegemata jäi - kuid teisalt teenib nii mõnegi lisadollari. Või no vähemalt on kulud/tulud omadega julgelt nullis. Ja ilmselt liig palju vaba aega ajab pea sassi nii ehk ja naa. Töökoha endaga on mul muidugi selline niivõijanaa suhe. Mul on ikka nõnda hea meel, et ma seda pikemat aega ei pea tegema, sest selline üheülbane kontoritöö ei ole ikka üldse kohe minu rida. Tunnen end üks korralik tööriist peos ja väljas värske õhu käes tunduvalt paremini. Samas on uued kogemused alati teretulnud ja ega see kogemus päris külgi mööda maha ilmselt ka ei jookse.

13 päeva. Või umbes nii. Alles see oli, kui oli jäänud 13 kuud. Ja 13 nädalat. Kuidagi õõnes tunne on sees. Mitte, et ei tahaks koju minna. Väga tahan. Aga umbes sama palju tahan ka siia jääda. Kui oleks antud võimalus viisat veel aasta võrra pikendada, siis ma ei julge päris sada protsenti väita, et ma seda võimalust kõvasti kaalunud ei oleks. Õnnetuseks või õnneks seda valikut meile ei ole antud ning lennupiletidki juba taskus. Aga ma olen päris kindel, et me hakkame seda kahte aastat väga taga igatsema. Kaks aastat tagasi Eestist lahkudes sellist tunnet kusjuures ei olnud. Küllap seetõttu, et teadsime, et see kõik ajutine ning juba õige pea koju naaseme. Nüüd aga on selline kerge teadmatus. Ei tea ju kindla peale öelda, et siia üldse kunagi tagasi tuleme. Pigem jah kui ei. Oeh. Päikese ja rannad tahaks endaga kaasa võtta.