Head teed!

Eile võtsime jalad selga ning läksime Canberras asuvaid saatkondi kaema. Kohalikud muidugist soovitasid rangelt seda autoga teha või vähemasti jalgrattaga. Samas võib see olla tingitud mitte sellest, et nad ülimalt laisad on ning jalgsi siin maal rohkem kui minimaalselt võimalik on ei käida, vaid hoopis ehk sellest, et kui mõne ukse taga liiga kauaks passima jääd, siis jalgsi väga kaugele eest ära joosta ei jaksa. Ma mõtlen, et saatkond peaks olema ikkagi koht, kuhu võib julgelt ligi astuda ning juttu teha ja ehk ringigi uudistada. Njaa, peab tõdema siiski, et mõnel puhul sai lähemalt uudistatudki, kuid kuna juhtus olema reede õhtu, siis olid kõik peened saadikud koju ära sõitnud (paljudel puhkudel resideerusid nad sealsamas krundil asuvas (suures ja uhkes) kodus) ning saatkonna uksed lukku pistnud. Näituseks soomlaste saatkonda oleks hea meelega sisse astunud kui seal oleks keski ukse lahti teinud. Oli nende saatkond ka üks väheseid, kus sai peaukseni minna ilma enne väravaid ja turvakontrolle läbimata. Enamik saadikuid peitis end kõrgete müüride taga. Ja mitte üldsegi ei ole see üllatus, et USA müürid olid need kõige vingemad. Ning USA saatkond oli ka ainuke, mille ümber patseerisid ringi mundris valvurid. Tükki päris mitu. Jälgisid igat Su sammu. Võttis nende saatkond enda alla ka kõige suurema ala (jällegi pole väga üllatunud). Ja seal samas tänavatel nägin rohkem politseid kui kogu pooleteise aasta jooksul Austraalias kokku. Istusid oma punastes autodes ning teinekord tundus, et nemadki ei lasknud Sind hetkekski silmist. Siin-seal sai pilti ka tehtud.. v.a. USA saatkonna ees, kus tundus, et nii kui midagi nende poole suunata, lendab koha kümme valvurit Sulle peale ning rebivad Su rajalt maha enne kui jõuad näpu fotoka päästikule suruda. Sellises maailmas siis elame. Teretulemast külla!
Ahjaa.. Aborigeenide telgi-saatkond vana parlamendi-hoone ees jättis seni kõige originaalsema ning meeldejäävama mälestuse. Vot siis.
Täna sai aga tavatult vara end maast lahti aetud. Peab mainima, et telgis värske õhu käes ei häiri mind ei mitte väga kaugel asuv maantee kõige oma müraga, ei need lärmakad kohalikud linnud ega isegi kõik need tuhat mudilast, kes mitu hommikut järjest meie kõrval asuvas hoones söömas on käinud. Seega nõks pääle kuut maast lahti ajada end on natuke ettevõtmine küll. Eriti kui väljas on juba mõnus sügisehõng ning telgis tundub päris mõnus ja soe. Igatahes.. sai autole hääled sisse aetud ning taaskord sinnasamuse mäe otsa vuratud, kus me teine päev käisime. Ühelt poolt tahtsime näha päikesetõusu, kuid veelgi enam kuumaõhupalle, mis siin lõbusõitu teevad ja mis enamasti juhtub olema päikesetõusu ajal, kuna siis on õhk selgem ning taevas värvilisem. Ja saidki nähtud. Startisid päris parlamendi hoone eest muruväljakult. Päris uhke. Võis vaid ette kujutada mismoodi võis välja näha õhupalli-festival, mis Canberras iga-aastaselt aset leiab (ning mis juhtus aset leidma just mõni nädal enne meie siiasaabumist.. nagu ikka). Kui ühel päeval piisavalt rikkaks saan, siis see tuleb küll ära proovida.