Teinekord on mõnd käänulist teed sõites avanevad siia- ja sinnapoole peris uhked vaated. Mul aga pole roolimise kõrvalt aega neid väga uudistada. Kuna aga minu käes on rool, on minul ka võim auto tee serva juhtida enam-vähem seal, kus tahan:) Teinekord saabki juhust kasutatud.
Ühest puhkealast (kus me järjekordselt autos magasime muideks - päris mitmendat ööd juba. Esiistmed tuleb lükata nii ette kui võimalik, peatoed minema ja seljatoed nii alla kui saab ning ongi kaks kitsast voodit olemas. Mühud ja lohud täidab rätikute ja üleliigsete riietega mugavaks ning uni maitseb peaaegu sama hea kui telgis) - põhimõtteliselt autoaknast tehtud pilt.
Mugavad kalamehed.
Slow down stupid. Päikesetõus.
Ja loojang.
Seal taga on Fraser Island.
Minimini
Ega siinmaal ka elu kerge pole.
Vahele jäi. 25. aprill on Austraallaste jaoks kõige tähtsam päev aastas. See on see päev, mil nad peavad meeles kõikides sõdades Emakese Inglismaa eest sõtta läinud ning surma ja vigaseks saanud noori Austraalia mehi. Meie olime sel päeval Austraalia rummipealinnas Bundabergis ning valmistusime vingeks paraadiks ja kõik ja puha, kuid mis me saime, meenutas pigem mõnd pisikest morni grupijalutuskäiku läbi linna. Siiski peab tõdema, et üritus lõppes vähemalt mõnede jaoks suure pauguga. Nimelt nii pea kui tänavad taas avati, kihutasime linnast välja.. Väikese detour'ga, sest üks suur ristmik oli suletud. Ümber kahe päris kortsus auto sibasid ringi meedikud ja tuletõrjujad ning korravalvurid. Mõned ikka teavad, kuidas tähistada:S
Ma ei tea, kuidas neid linde eesti keeles nimetatakse, kuid inglise keeles on nad Brush Turkey ehk siis võsakalkun ning soome keeles Isojalkakana ehk et Suure jalaga kana. Viimane iseloomustab neid minu arvates tunduvalt paremini, kuna nad käituvad ikka täiesti kanadena. Ehk et neil peab olema seal punase pea sees kanaaju. Kanadest neid siiski eristab tugevalt üks fakt - pääle munemist ei istu nad mitte munade otsas ja ei hau neid oma kehasoojusega vaid isased veavad kokku suure hunniku rämpsu, lehti, oksakesi ja igast muud kõdu, millesse siis munad peidedakse ning vajadusel hunnikule natuke juurde lisatakse või maha kraabitakse, et munad ikka õigel temperatuuril püsiks.
Puu juur.
Läbi vihmase metsa
Lõpp. Mitte päris.
Pea pilve sees. Pilved on justkui segu udust, peenest vihmast ning suitsust, võttes enamuselt neist head omadused ainult. Kummaline kogemus igatahes. Kohati muideks tundus nagu sajaks vertikaalselt vihma, aga küllap see pidi olema pilve enda liikumise suund.
Sõjaväe-laigulise motivatsiooni allikas?
Vihmane palmimets. Ainult vihma polnud.
Justnimelt - need puud kasvavad vees. Ja mitte lihtsalt vees, vaid väga soolases ookeani vees.
Kes teavad need teavad, kes ei tea, need veel ei tea. Pikk lugu lyhidalt - meid lasti lahti ning visati v'lja. Tuleb v'lja, et esimene t88koht, millise ma mitte-enda-poolselt olen l]petanud, osutus ]unakorjamiseks. Mitte, et mina v]i Liisi selles t;;s halvad oleksime olnud. Vastupidi lausa. Kyll aga ei oskavat me s]pru valida ning sellest piisab, et ilma mingit lisaseletust andmata jalaga persse lyya ja minema saata (enne seda veel meie autonumbreid yles kirjutades ning kaaseestlasi lausa politseiga 'hvardades kui nad poole tunniga oma asju kokku ei ole pakkinud ja silmapiirilt kadunud). N]nda siis tehakse k'itutakse m]ningates kohtades Sinuga kui otsustad kedagi aidata.
Aga omasid tuleb siiski hoida ning ]unte korjamine ei ole mingi selline t;; ka, mille eest ma l'heks p]lvili mingi lolli ees andestust paluma. Seda enam, et polegi millegi eest vabandada, sest pole mitte mingit kahju mitte kellelegi tekitanud. Tundub, et lihtsalt m]ne eestlase n'gu yhele konkreetsele mehele ei meeldinud ning ainukese asjana j''b arusaamatuks, miks ta yldse siis kedagi n]nda t;;le v]tab. Teadis ta juba paar p'eva enne seda ebameeldivat vahejuhtumit r''kida, et tuleva n'dalast lahkub terve posu inimesi.
6unad maitsevad siiski j'tkuvalt head, yksk6ik kui hallid on m'lestused sellest viimasest tihedamast kokkupuutest nende viljadega.
Seni kuni sellest midaigi õpitud ja kõrva taha sai jäetud, võib seda lugeda kasulikuks kogemuseks ning võtta kui paratamatust. Ja sealt see vikerkaar alguse saabki. Austraalia hipi- ja kanepipealinna Nimbini külje alt karjamaalt.
Ja ega rohkemat ei oskagi selle kohta midagi kosta.
Üllatav kui palju tuleb meelde kui sõita läbi kohtadest, millistes pole aasta jagu päevi käinud. Läbi tuttavate linnakeste sõites tead kohe, millise nurga taga on see või teine pood või raamatukogu. Isegi konkreetsed näod tulevad meelde. Koos nimedega. Mis ei ole üldse väga minu moodi. Siis väga ei imestagi kui hommikul tööle minnes on tunne, justnagu polekski ära olnud. Ühte-koma-teist on teisiti ka, kuid natukene muutub elu ka kodus olles. Aga hommikul esimesi õunu korjates on ikka nii tunne, et pole kunagi ära olnud. Ainult eestlasi on nüüd ainult igal pool. Tõesti igal pool.
