Et ma mitte lihtsalt pilti ei klõpsinud mingist vana-aeglasest maailma kaardist, vaid tegemist on väga peene käsitööga, mille keegi on otsast otsani valmis tikkinud.
Selliseid on tee ääres siin ja seal ning osuti ei osuta sugugi mitte alati rohelise peale.
Eile võtsime jalad selga ning läksime Canberras asuvaid saatkondi kaema. Kohalikud muidugist soovitasid rangelt seda autoga teha või vähemasti jalgrattaga. Samas võib see olla tingitud mitte sellest, et nad ülimalt laisad on ning jalgsi siin maal rohkem kui minimaalselt võimalik on ei käida, vaid hoopis ehk sellest, et kui mõne ukse taga liiga kauaks passima jääd, siis jalgsi väga kaugele eest ära joosta ei jaksa. Ma mõtlen, et saatkond peaks olema ikkagi koht, kuhu võib julgelt ligi astuda ning juttu teha ja ehk ringigi uudistada. Njaa, peab tõdema siiski, et mõnel puhul sai lähemalt uudistatudki, kuid kuna juhtus olema reede õhtu, siis olid kõik peened saadikud koju ära sõitnud (paljudel puhkudel resideerusid nad sealsamas krundil asuvas (suures ja uhkes) kodus) ning saatkonna uksed lukku pistnud. Näituseks soomlaste saatkonda oleks hea meelega sisse astunud kui seal oleks keski ukse lahti teinud. Oli nende saatkond ka üks väheseid, kus sai peaukseni minna ilma enne väravaid ja turvakontrolle läbimata. Enamik saadikuid peitis end kõrgete müüride taga. Ja mitte üldsegi ei ole see üllatus, et USA müürid olid need kõige vingemad. Ning USA saatkond oli ka ainuke, mille ümber patseerisid ringi mundris valvurid. Tükki päris mitu. Jälgisid igat Su sammu. Võttis nende saatkond enda alla ka kõige suurema ala (jällegi pole väga üllatunud). Ja seal samas tänavatel nägin rohkem politseid kui kogu pooleteise aasta jooksul Austraalias kokku. Istusid oma punastes autodes ning teinekord tundus, et nemadki ei lasknud Sind hetkekski silmist. Siin-seal sai pilti ka tehtud.. v.a. USA saatkonna ees, kus tundus, et nii kui midagi nende poole suunata, lendab koha kümme valvurit Sulle peale ning rebivad Su rajalt maha enne kui jõuad näpu fotoka päästikule suruda. Sellises maailmas siis elame. Teretulemast külla! Ahjaa.. Aborigeenide telgi-saatkond vana parlamendi-hoone ees jättis seni kõige originaalsema ning meeldejäävama mälestuse. Vot siis. Täna sai aga tavatult vara end maast lahti aetud. Peab mainima, et telgis värske õhu käes ei häiri mind ei mitte väga kaugel asuv maantee kõige oma müraga, ei need lärmakad kohalikud linnud ega isegi kõik need tuhat mudilast, kes mitu hommikut järjest meie kõrval asuvas hoones söömas on käinud. Seega nõks pääle kuut maast lahti ajada end on natuke ettevõtmine küll. Eriti kui väljas on juba mõnus sügisehõng ning telgis tundub päris mõnus ja soe. Igatahes.. sai autole hääled sisse aetud ning taaskord sinnasamuse mäe otsa vuratud, kus me teine päev käisime. Ühelt poolt tahtsime näha päikesetõusu, kuid veelgi enam kuumaõhupalle, mis siin lõbusõitu teevad ja mis enamasti juhtub olema päikesetõusu ajal, kuna siis on õhk selgem ning taevas värvilisem. Ja saidki nähtud. Startisid päris parlamendi hoone eest muruväljakult. Päris uhke. Võis vaid ette kujutada mismoodi võis välja näha õhupalli-festival, mis Canberras iga-aastaselt aset leiab (ning mis juhtus aset leidma just mõni nädal enne meie siiasaabumist.. nagu ikka). Kui ühel päeval piisavalt rikkaks saan, siis see tuleb küll ära proovida.
Täna tabas meid üpris ebameeldiv üllatus. Oma päevaste tegemiste pealt tagasi laagrisse tulles oli keegi oma üüratu suure telgi otse meie telgi vastu pannud. Meist mitte kaugel telkivad hollandlased teadsid öelda, et meil olla kästud oma telki ümber liigutada. Päris kummaline. Liisi läks kohe vastuvõtust uurima, mis värk on. Tuli välja, et mingi noorpere eesotsas anaalse naisega olla hakanud oma õigust taga ajama, sest meie telk olla olnud mitte selle koha peal, mis ette oli nähtud. Terve suure platsi peale on siin telke tükki 4 ehk. Ja nad pidid oma just täpselt meie oma otsa panema. Seda enam, et kui me siia tulime, öeldi meile, et võime telgi püsti panna endale sobivas kohas, kuna pole palju kundesid hetkel. See on umbes nagu olukord, kus Sa lähed teatrisse, terve saal on tühi. Istud maha ning hetk hiljem tuleb miski tüüp, kes hakkab seletama, et Sa istud tema koha peal. Appi küll, siin on veel 50 kohta. Vali üks. Lihtsalt ei saa aru.
Täna oli pool päeva deja vu. Nimelt Liisi vennaga oli meiega poole päevast. Igatahes nägi ta välja küll justkui Liisi vend ja kõlas samuti ja käitus samuti ja üldse oma olekult ja teolt oli igati sarnane. Kodune tunne kohe natukene tekkis. Ilmselt ei olnud kahjuks ka see, et Eesti oma poiss. Aga Canberras on avastamist jätkuvasti rohkem kui küll ja veel. Täna käisime ära ühe linna veerel asuva mäe tipus, millelt avaneb päris vaatamist väärt vaade. Ning lisaks sai alles seal kõrgel mäe otsas linnale alla vaadates aru, kui kui palju see tegelikult on arvatust suurem.
Sõjaveteranide muuseum kõige paraadtänavaga, ning üle vee uus ja vana parlamendihoone
Kesklinn. Taamal toosama Telstra telekommunikatsioonitorn, millisel me teine päev käisime ja pilti klõpsisime.
Et ehk siis kõikseevärk korraga ka peal. Vasemal lennuväli, keskel valitsuse värgid, paremal kesklinn. Kesklinnast paremale jääb veel tegelikult tervelt sama palju linna kui sellest vasemale.
Kui me Canberras vanasse parlamendi hoonesse ringi uudistama läksime, küsiti valvelauas lisaks seljakotile veel üks küsimus ka. Selline tüüpiline küsimus, mida siin-seal ikka teinekord küsitakse - statistika mõttes, nad väidavad. Where are you from? No Eestist ikka. Yes, nice. First Estonians. -Today? -No, over last 12 months. Eksole Muideks just vahetult enne meid on mitmes kohas end külalisteraamatusse sisse kandnud üks Soome paar. Pole soome keelt kusagil veel kuulnud ja nime ka päris selgelt välja ei suutnud lugeda. Küllap doktorid. Siinsamasse Canberrasse sisse sõites oli esimese hooga pea sassis. Kõik see planeeritud linn tundus mõneti päris planeerimata ning aru ei mõistnud midagi saada. Igatahes siis taaskord punase tule taga esimese autona oodates hüppas eikusagilt välja üks tõmmu ja mitte kõige viisakama väljanägemisega keskmises eas meesterahvas, kellel ühes käes oli veepang, teises aknapesur - selline, millel ühe poole peal on svamm, teisel kummiriba, millega saab pärast pesu akna kuivaks ja puhtaks tõmmata - ning hakkas teine kohe kibekiirelt ja usinalt meie tuuleklaasi peseme. Ehmatas esimese hooga kohe päris ära. Mis ma nüüd tegema pean? Ootab ta mingit annetust rahalisel kujul? Või tahab miskit muud? Aga juba ta läinud oligi. Kõrval olevat autot pesema. Meil tuli juba läks roheliseks ning oli aeg ristmikult jalust minna, kuid mõni auto ootas veel pesemist ning teised juhid vehkisid paaniliselt kätega - mine ära!! Mõni pani kojamehedki tööle, et takistada teist. Vot siis.
Igast peenemat sorti saatkondade seast võib leida ka sellise. Kui nad muidu esteetilist silmailu ise ei paku, on nad vähemalt osanud välja valida väga kena platsi otse vana parlamendihoone ees.
Ja sinnasamasse on nad kirjutanud ka mõningaid märkmeid parlamendiliikmete ja muude kirjaoskajate tarbeks.
Veel moodsat kunsti.
Vesine roos
Moodne kunst
Joonlauaga on see linn tõesti sirgeks mõõdetud.
Grammi pealt 180 kraadi teises suunas eelmisest pildist.
Sellises majas me resideerusimegi oma päris mitu kuud. Kõvasti enam kui pool aastat kui olla aus. Tagantjärele mõeldes ehk nii hull ei olnudki, samas väga tagasi ka sinna enam ei kisuks nonde tüüpidega. Aga ookean oli ainult 5 min jalutuskäigu kaugusel ning töölegi polnud hommikul vaja rattal rohkem vändata.
Justtäpselt. Me ei ela enam Sydneys. Saatsime oma ülemused seenele, pakkisime kodinad oma ratastel kodusse ümber ning nõnda me nüüd jälle ringi veereme mööda Austraalia ilma. -Sydney Olümpiapark
Liiga kauaks olime jäänud juba ühele kohale paigale. Pealegi oli tööga nõnda, et ei tulnud sealt loodetud rikkusi. Muidugist mina vähemalt ei kahetse küll miskit, kaasa arvatud seda, et sealt nüüd jalga lasksime. -Sydney Olümpiapark
Et Liisi on kogu aeg tahtnud Canberrat külastada, siis saigi rattad sinna poole pööratud. Ja nõnda me nüüd siin olemegi. Ei ole õrna aimu, mis meist edasi saama hakkab. Eks sama vana - üritame tööd otsida ning uut kodu endale. -Sydney Olümpiapark
Canberra on siis teadupoolest päälinn sellele pisikesele mandrile. Kuna ta ainult ühe eesmärgiga ehitatud on, siis siin vist väga palju rahvast peale poliitikute suurt ei resideeru. Noh, nood inimesed, kes neid poliitikuid siin teenendavad ja nõnda ehk siis poodnikud ja ehitajad ja koristajad ja õpetajad ja muud asjapulgad, ilma kelleta kunnid ka hakkama ei saaks. Igatahes on pintsakus ja lipsus rohkem inimesi kui pintsaku ja lipsuta. -Moss Vale
Suur lammas. Austraalias on hästi palju suuri asju - suur banaan, suur kartul (mis meenutab pigem suurt ju...i), suur vähk, suur mango, suur ananass. Austraalia on ise ka suur. Ja päris suur on see ookean, mis seda ümbritseb. Ja suur on ka kõrb, mis selle sees on. Peaaegu sama suur kui mitte kõige... eee... taibuka... khm... ameerikamaalased.
Jajah... just sealt jah..
Tuulepark
Goulbourne kohtumaja
Sydney Olympic park üks paljudest staadionitest. Ja üks vähestest, kuhu niisama sisse pääses ringi vaatama.
