Kunagi sai Liisi meelitatud selle kivi peale poseerima. Nüüd viis Anti selle järgmisele tasemele ning ronis täiesti vabatahtlikult päris serva peale. Hull.
Vetelpääste
Steptants
Marss
Vasakul oli umbes 15 m kõrgune kalju ning paremal ookean. Mitte ei saanud aru, kuidas see rattasõit sellises kohas oli lõppenud.
Just 5 minutit enne seda lainetust olid Liisi ja Karin seal kivi peal. Siis jäid nad pisikesele lainele ette, mis võttis Karini tossud ja need hulka maad eemale uhus. See laine siin on aga 2-3 korda üle peade. See laine oleks kindlasti kõik endaga kaasa viinud.
Mõned otsisid ka ekstreemsemaid seiklusi kui meie, joostes pea ees lainetesse.
Juba palju aastaid olin tahtnud endale korralikku fotokaamerat. Midagi sellist, mis ei võtaks aega 3-4 sekundit või enam hetkest, mil sisse lülitad hetkeni, mil esimese pildi klõpsatud saad. Ja midagi, mis tunduks käes nii nagu Sul tõesti ongi midagi käes. Ning midagi, millel saaks vastavalt vajadusele vahetada objektiive ja nõnda. Lõppeks selle uue kaamera saingi, kuid nüüd on käes teistsugused probleemid - seda fotokat ei võta päris igale poole omadega kaasa. Näiteks kanuutama minnes, nagu just täna sai tehtud. Sellisel puhul tulebki sahtlipõhjast välja otsida vana, millest ei oleks nõnda kahju, kui peaks ära uputama või muul moel hukatusse saatma. Aeg-ajalt tegi too vana kaamera küll meele mustaks kui üritas pilti teravaks saada 5 sekundit järjest, samas tuleb teha pilte selle võrra rohkem, et hiljem oleks mille seast valida. Ja õnneks oli, mida valida ning ei ole üldsegi paha mõte vana fotokat veel mitte vanaduspuhkusele saata.
Nõnda see väike seiklus alguse sai - Manly Ookeani Maailma kõrvalt. Ilm oli hommikul mitte üldsegi kõige paljutõotavam, kuid sai siiski otsustatud minna. Tagantjärele peab tõdema, et saime nii vihma kui päikest ning paaril korral lajatas ka piksega nii et õhk värises. Sellistel hetkedel keset veteavarust hulpides tekkis küll mõte hetkeks, et kas see on ikka kõige parem mõna. Samas nähes eemal hulgim purjekaid ja muid veealuseid rahulikult edasi toimetamas sai mõeldud, et kui suur on ikka tõenäosus, et pikne just meile pihta virutaks.
Said naised just vette lükatud, kui nad juba tekitasid liiklusohtliku olukorra:) Tegelikult mitte ainult olukorra vaid lausa liiklusõnnetuse enda, sest umbes 1 sekund hiljem nad juba kokku põrkusidki.
Esimese hooga selle plastmassise kanuu sisse istudes käis küll peast läbi mõte, kuidas sellega üldse vee peal saab püsida. Kuid paaril korral läbi ja üle paatide tekitatud lainete liueldes kadusid kõik kõhklused ja kahtlused sellesse sõiduvahendisse. Kõik jäime kuivaks.. muidugi välja arvata vihmavesi ning kõik see soolane vesi, mida mõladega endale paati sai tasahaaval tilgutatud.
Raske töö see aerutamine.
Hiljem leidsime ühe ilusa ranna, millisele on võimalik jõuda ainult mööda veeteed või läbi sügava metsa tatsates. Et me nii ehk naa juba päris märjad olime, sai otsustatud end ka üleni vette kasta ehk et siis pisike suplus supelda selles ilusas rannas. Vesi enam nii soe ei tundunudki, kuid tormised pilved olid nõnda palju taandunud, et isegi päike andis end esimest korda päeva jooksul näole. See tekitas väga maavälise kontrastidemängu, kus ühelt poolt nägi sünget ja tumedat taevast ning teiselt poolt päikest siniste taevalaikude keskel säramas.
'Mina siin' on nüüdseks juba kaamera taga jäädvustamas kaevandamistöid. Loomulikult range kontrollöri pilgu all see kõik leidis aset.
Seda paati võibki tänada ekstreemsuse lisamises, jättes enda järel maha meeldivad lained. Hiljem sai järgi uuritud, et selline langevarjuga paadi järel veetud saamine ei ole üldse odav lõbu, makstes uhkelt üle 100 taala kahepeale. Ilmselt see ei kesta ka rohkem kui mõne minuti. Vähemalt selline mulje jäi. Samas jäi ka mulje, et see tundub päris väärt kogemus. Samas paneks selle raha parem juba päris langevarjuhüppe fondi.
Karinil tekkis vist hämming või ei tahtnud ta lihtsalt vooluga kaasa minna.
Kui Anti ja Karin nüüdseks juba päris mitu kuud tagasi midagi Austraalaireisist rääkima hakkasid, sai esialgu sellesse päris skeptiliselt suhtutud. Nii tore on ikka vahest arva eksida:) Mitte väga palju hiljem asendusid jutud juba konkreetsemate juttudega. Ning järgmisel hetkel olidki neil juba lennukipiletid taskus ja sõrmenips - ning kohal nad ongi. Me ei ärka isegi tööpäevadel enne seitset-pooltkaheksat üles, kuid eile õhtul sai äratuskellad äratama pandud juba natukene pääle viieks hommikul. Uni maitseb ju selllisel kellaajal eriti magus - aga mis lubatud, see lubatud. Tuli autole hääled sisse ajada ning lennujaama kihutada, et Antimon ja Kaarin sealt peale korjata. Kui läinud nädalal Anti veel rääkis, et käis sel talvel esimest (ja ilmselt viimast) korda suusatamas ning olid Tinaga koos seal verd köhinud, siis ma arvasin, et ta peab ikka päris vormist ära olema ja tekkis kohe pilt õllekõhuga ja muidu väga vormist väljas olevast Sõber Koerast. Seega sai lennujaamas nii mõnigi kord esimese hooga hoopis vale inimese pähe kellegi pihta vaadatud. Peab siiski tõdema, et pidev kontoritöö ei ole mingeid märkatavaid lisakilosid Antile juurde liigutanud. Igal juhul on nad nüüd lõppeks kohal ning Kalevi Kama kommid on peaaegu nahka pistetud. Et neile mingit vale muljet ei jääks, et see siin miski lebolaager on, sai nad kohe randa ka veetud, vaatamata sellele, et Karin kurtis suure väsimuse üle ja nõnda. Et siis allolevad pildid on tõestuseks neile, kes vajavad tõestust ning südamekergenduseks neile, kes muretsevad, kas sõberid ikka ühes tükis (või sootuks) kohale on jõudnud.
Nõnda me neid seal ootasime, hommikul kell kuus.
Paari uus esindusfoto.
See ei puutu küll eriti asjasse, aga just olin Antile ütlemas, et kuidas nad küll suudavad nõnda surfilaual püsti seista, ainult aeruga tasakaalu hoides ja aeg-ajalt hoogu juurde lükates. Ja täpselt siis just nõnda läkski nagu ta läks.
Ei ole see elu Austraalias miski lust ja lillepidu. Tuleb kohe ekstreemsuste kallale asuda. Muidugi mõnele rohkem ekstreemsem kui mõnele teisele (Ärme nimesid nimeta, aga näitame näpuga Karini pihta:))
Mul on tihti riietega nõnda, et miskid teatud hilbud saavad oma tagumendi järgi eriti hästi vormitud ning leiavad riidekapis ja südames erilisema koha kui kõik muud. Ja nõnda ongi, et selliseid südamelähedasi riideesemeid ei raatsi ju mitte ära visata kui aeg käes. Nõnda siis juhtubki, et käid ringi lõhkiste pükste, näljaste tossude ning räbala nokatsiga. Isegi siis, kui Sul on kodus riidekapis veel kolm paari jalanõusid, topelt nõndapalju pükse jne. Ma ei suuda enam mäletada kui palju aastaid olen kandnud oma valget nokatsit. Aga ma olen kindel, et see sai Soomest soetatud ja veel ajal, mil sai Jõgeval koolis käidud. Seega päris mitu aastat juba. Vaene müts on aga lõpuks laialilagunemise ääre peal ning Liisi tahab mulle juba veto peale panna selle kandmise suhtes. Eks tal ole pisut õigus ka. Aga kuidas Sa viskad nii kauast sõpra lihtsalt prügisse. Ma usun, et mul ei ole kunagi ühtegi teist riideeset nõnda palju aega kasutuses olnud. Kuid kõik hea saab ükskord otsa. Et teinekord uuele heale ruumi teha. Nõnda siis saigi ette võetud retk ostukeskusesse uue mütsi järele. Ausõna ma arvasin, et sellest saab lühike ostlemine nagu minu puhul ikka kombeks on. Eriti kui tegemist riidepoodidega. Aga võta näpust. Ei pole. Lihtsalt pole. On igast totakaid räpparite mütse nii et võtab silme eest kirjuks. Ja on kõikvõimalike rägbi- ja kriketimeeskondade logodega. Ja kui isegi leiad mütsi, mis istub hästi peas ja näeb enamvähem viisakas välja, siis on sellel raudpoltkindlalt suur logo otsa ees. Mulle tõesti ei meeldi käia ringi nagu miski reklaamplakat. Ma ei taha, et igaüks teaks, et ma olen NIKE-mees või ADIDASE-mees või misiganes huinamuinad sinna peale õmmeldud on. Ja enamasti ei saa neid seal eemaldada ka. Tegelikult kehtib see suurema enamuse rõivaste ja jalanõude kohta. V.a. ehk kingad. T-särke on ehk ka võimalik osta ilma, et neile logod pääle oleks õmmeldud. Ja ei jäägi seni muud üle kui jääda truuks vanale heale. Aus värk.
Kodukootud didjeridoo. Töölt veame teinekord koju igast risu, mis natukene tööd ja vaeva hiljem võib muutuda hoopiski millekski erilisemaks.
Redel
Elukas
Elukad
Punkar
Vannis
Miski aeg sai ehitatud kanade jaoks aedik. Aiapostid ja -väravad said tehtud osaliselt noortest eukalüptitüvedest, osaliselt mingist muust puust, millelt oli võimalik lihtsa vaevaga koor kirvega pikkade laastudena maha koorida. Hiljem sai tüdrukutele õpetatud natukene punumist.
Igatahes on viimasel ajal tööga päris vaikne olnud. Osaliselt seetõttu, et vihma on sadanud ohtrasti. Osaliselt aga sellepärast, et vaikne on olnud. On kuidas on, kodus passida ka ei viitsi nelja seina vahel päevast päeva. Samas ei viitsi ja ei raatsi majanduslikus mõttes kusagile kaugele ka kolama minna. Siis tuleb mängu tuua seiklusjanu ning ajurakud natukene kiiremas tempos töösse sundida. Täiesti õige, et oled näinud tervet maailma, kuid ei tunne enda naabreid. Viis minutit jalutada ning põnevust kuipalju.
Queenscliff's on kaljuseinale keegi joonistanud suure südame, mida on juba kaugeltkaugelt näha. Paraku ei ole suutnud selgust saada selles lühendis veel.
