Pilt vol.14

Esimese hooga m]tlesime rannas, et kusagil on msikit p]lenud ja hiljem tuul on musta tuha liiva peale laiali kandnud. Aga tuul oli hoopiski natukene heledat liiva eemalt musta liiva peale puhunud, sest v'hemalt k'ega kaevates oli vastas ainult must liiv. Seda ei olnud teab mis suure ala peal seal, aga t'iesti pyssirohi n'gi v'lja kyll. Ja soe oli ka. Vaatamata sellele, et p'ike n'itas end vahelduva eduga.


MacKay botaanikaaia serv.


Dream On. T]esti, selle laevaga kruiisitamisest tasub t]esti ainult unistada.


..ja kui see viimane tuli 'ra kustutati, ei olnud v]imalik isegi enda k'tt otse nina ees n'ha. Vot sellises kottpimeduses mulle meeldiks magada. Ja kui p''seks siukestesse koobastesse ainult t]rvikuga ringi kolama.. vot see oleks vinge seiklus.

Paber ja pliiats vol.2

Sedapuhku n'ete lugeda nagu mina, kui v'ljas on v'ga niiske ja prillid uduseks kisub

Murphy

Kas keegi on kunagi arvutit prygikasti visanud? Me p]him]tteliselt oleks v]inud seda teha, sest elulooma tast enam ei saanudki. Et aga s''sta ennast prygikasti otsimise vaevast, j'tsime selle siiski sellele John Cleese meenutavale itimehele. Saab ehk voolujuhet ja ram m'lu kasutada v]i v'hemasti ohtlike j''dete prygi hulka pista selle hiljem. Igatahes on nyyd l]puks kindel, et on tarvis osta uus, kuid selleks on eelnevalt tarvis natukene t;;d teha ja raha k]rvale panna, sest kui yks asi katki l'heb, siis kindlasti ei j'' see yksikuks. Kohe peale seda kehva uudist saime teada, et auto summuti on kyljest kukkumas hoopiski suuremas ulatuses kui esialgu arvasime. Sealt ka tunduvalt suurem remondisumma ning takkatipuks saime teada, et k'igukast ka lekib. }nneks pisiviga, kuid tarvis seegi enne pikemaid reisusid kombe saada. Aga mis Sa vanast autoromust ootadki. On ta meid ju isegi usinalt ja vapralt teeninud juba peaaegu 9000 km jagu. Ja ainult uued pidurid ja ventika rihma endale vastutasuks kysinud. Mina ei ole sinna tilkagi ]li veel juurde valanud ega kedagi. Kytust v]tab ka pikkadel otstel t'itsa m]istlikult, ainult linnaliiklus talle eriti ei istu.. siis kukub kyll kytusen'idik silmn'htavalt. Aga eks k]ik kuus silindrit tahavad oma osa saada, aga tyhja temaga... kytus on siin ju odavam kui Eestis:)
L'inud n'dalatel oleme k'inud kahes erinevas koopas(tikus). Yks inimese tehtud, teine sadu tuhandeid aastaid vana. See yks oli t]esti yks suur raudbetooni jurakas, mille sisse olid looduses peaaegu v]imatu leida glowworm'id elama pandud. Glowworm ehk meie jaaniussile k]ige sarnasem elukas ehk, on tegelikult hoopiski yhe s''selaadse putuka vastne. Elavad nad pimedates koobastes v]i vihmametsades ning suurem osa elust (6-12 kuud) vastsetena, mille j'rel k]igest m]neks p'evaks saavad endale tiivad kylge, et kiiresti kiiresti sugu teha ja palju mune muneda. Aga vapustavad on need elukad kyll, sest kottpimeda koopa lagi oli nagu t'histaevas. Nagu paljudelt muudeltki putukatelt, on inimestel muideks neiltki palju ]ppida, sest nad suudavad valguse tootmiseks energiat v'ga v'ga otstarbekalt kulutada, sest kuni 98 protsenti energiast suudavad naad muundada valguseks, eraldades ainult imev'he soojust selle k]rval. Erinevalt tavalisest h]]glambist, mis k'itub pigem nagu radiaator. Teine koobas, v]i ]igemini koobastik oli oma mastaabilt aga palju uhkem ning h]]guvate ussikeste asemel koduks hoopiski nahkhiirtele ja 'mblikutele jne. Kuid vaatamata sellele on see koht v'ga pop abiellu astujate silmis ning k]ige k]rgemas ja pimedamas koopas oli lausa altar ja v'rgid sees.
Ja me oleme nyyd ametlikult krokude pesitsuspiirkonnas. Ja 'mblikud on meie s]brad:)

Pilt vol.13

Enam mugavam ei saa olla..


Vombat. Mulle meenutab see elukas j'tkuvasti koera ja sea hybriidi. Aga p'ris nunnud on nad kyll


Roll! Ja rullibki.


"rge seda kodus proovige!


Kookaburra on Austraalia kohalik lind, mida v]ib juba j'reldada tema h''lest.. k]ik kohalikud linnud teevad jubedat h''lt.. Samuti kui m]nel taimel on siin teravad okkad, on see t]en'oliselt kohalik.


Me ei ole ;;kullid!!


Ehe n'ide sellest, kui palju selle loomaaia t;;tajad oma loomi armastavad. Ja tundub, et loomad armastavad neid ka.


Tasmaania kurat.. Ta kurat oli nii kiire, et mitte ei ]nnestunud head pilti saada.


"rge seda ka kodus tehke. Ehk siis talitaja v]ttis tiigri juurest kutsika 'ra ja jalutas tollega lihtsalt minema.


Mmmm... eukalypt.


Tok-tok-tok!


Kas te teadsite, et elevandid vahetavad elu jooksul kuni kuus korda hambaid?


M]ista m]ista..


Liisi ammune unistus sai teoks.


:)


Liisi imedemaal.


May the force be with you


Autoportree


Sygis.


See kilpkonn EI OLE elus!


Kullarannik.


N]gesepeenar


"ikesetorm. Uputas meie telgi 'ra ning kukutas suured puu oksad meie autost k]igest m]ne meetri kaugusele.


Tegelikult on v'ljas juba pime...


Ja taevas ongi siin nii sinine..


Uue Indiana Jonesi k]ige kehvemaks kohaks oli ehk see, kus Mutt m;;da puid p'rdikutega koos kiikus. Aga p'riselt oma silmaga liaane n'ha on vahva kyll.


T;;p]ld. Prr.


Siil udus? V]i siis hoopiski hommikune t;;les]it.

Paber ja pliiats

Et meil arvut ootab ikka ]nnetult oma kotis paremaid p'evi, on kuni teisiti teatamiseni suurem jagu sissekandeid just n]nda lugemiseks.. Ja kuna skanneri kasutamine maksab 1 dollar leht, siis peate oma silmi rikkuma nendelt fotokaga tehtud piltidelt lugedes.
Et siis olge lahked

Njah

Vabandan k]igi ees, kes vahepeal on siia sattudes leidnud eest nii tyhjuse kui ka v'hesed uuendused. Vahepeal oli lehekylg t\esti mingitel minule mitte teadaolevatel p]hjustel maas, kuid selle teise osa eest ei oska kyll yhtegi asjalikku vabandust v'lja m]elda. Kaks pilti on siiski salamisi juurde saanud. Yhe peal on meie viimase p'eva t;;p]ld ja siin on t]esti sygis. Teise peal aga kaks ammust s]pra, kes meiega juba m]nda aega kaasas reisivad.
Ja tegelikult oleme me yleyldse juba otsapidi Brisbanes..
Ehk siis see 'me armastame puhkust' osa...

Life is short...

Igas Austraalia v'ikelinnas on v'hemalt yks kirik.. Igal kogudusel. See teeb palju kirikuid yhe linna kohta. Ja moodsal ajal peab kirik ajaga kaasa k'ima ja ka moodne olema. N]nda peavad kirikuisad pidevalt oma pead vaevama, kuidas end atraktiivsemaks teha ja paremini silma hakata teiste kirikute hulgast. N'iteks v]ib panna katusele neoonristi.. Sellise sinise. Mida ]htul saab kenasti sisse lylitada, et siis ikka kaugele paistaks, et siin oleme "meie". Teine kirik aga paneb ukse taha suuresuure tabloo, millele suurte trykit'htedega kirjutatakse hyydlaused... n'iteks LIFE IS SHORT, PREY HARD. Sellised lyhikesed ja tabavad. Nagu filmide reklaamplakatidel.. GREATEST ADVENTURE EVER!!! Aga yhes on neil kyll ]igus. Elu on t]esti lyhike... Ja raha pikk:D V]i kuidas see laul k'iski. Igatahes on mul t]siselt hea meel t]deda, et juba pool aastat oleme Liisiga m;;da Austraaliat tuuritanud ja ma ei ole kordagi kahetsenud, et oleme siia tulnud. Ja kui oma tegusid ei kahetse, siis see vist ongi ]nn.

Pealegi, v'hem kui kahe n'dala p'rast saab n'ha j'lle meest piitsa ja kaabuga. Aga sellest kunagi l'hemalt. Kunagi, kui me oma arvuti ehk oleme korda saanud v]i uue soetanud, sest meie vaene Acer otsustas katki minna...

Ajalugu

Juba nädala jagu enam kui kuu aega tagasi pakkisime oma asjad ja jätsime Sheppartoni. Meil ei olnud õrna aimu ka, mis lähinädalad meile toovad. Täpselt nagu enamus ajast siin Austraalias olles. Teadsime ainult seda, et umbes poolteise nädala pärast peame olema Sydney külje all Ivari sünnipäevapeol ning et enne seda tahame ära näha Great Ocean Road´i ehk siis Suure Ookeani Tee. Ja see tee on seni vaieldamatult ilusaimad ca 500 km, mida me siin mandril sõitnud oleme. Iga natukese aja tagant tuli jälle auto kenasti ära parkida ning välja vaadet nautima minna, sest sõites on väga keeruline enam kui paariks sekundiks pilku teelt tõsta. Mitte isegi keeruline, vaid suisa ohtlik, sest tee oli suures osas täpselt nii lai, et mahutada kaks autot kõrvuti. Ühel küljel mõnikümmend meetrit otse alla ookeanisse, teisel pool teist sama palju kaljuseina. Ja see tee oli käänulisem kui Eesti kõige kurvilisemad teelõigud kokku. Just sellel-samal teel olles käisime elus esimest korda vihmametsas. On ikka päris isesugune küll. Isegi vihma hakkas sadama, kuid sinna alla suurt palju ei jõudnud, sest kõik on nii lopsakas seal, et võtab aega, enne kui vesi alla välja jõuab. Kahjuks ainult oli suvi juba läbi saamas ning miskit kirevat õitemerd me ei näinud seal. Veel nägime just seal teel olles esimesi koskesid ning esimesi koaalasid. Kui loomaaed kõrvale jätta. Kui te kujutate endale ette kõige laisema inimese, keda olete eales kohanud ja korrutate tema laiskuse kuuega, siis jääb ta ikkagi koaaladele alla. Nad on ehk peaaegu sama laisad kui laiskloomad ise. Umbes poole peal sellel teel jääb Austraalia kõige lõunapoolsem tipp (kui Tasmaaniat mitte arvestada). Otway neem on selle nimi ning selle neeme päris tipus on üks vana majakas, mis enam ei tööta, kuid millesse on võimalik väikese tasu eest uudistama minna. Ja peab ütlema, et see oli iga senti väärt. See majakas oli laotud üles kividest, mis olid tahutud erinevate kivimeistrite poolt ja kõigil neil oli oma stiil, mille järgi võis ära öelda, et see ja see kivi on sama mehe tahutud ning nood hoopiski kellegi teise omad. Et tegemist oli tõeliselt vilunud kivimeistritega näitab tõik, et terve see majakas oli üles laotud kasutamata grammigi segu või muud mörti, mis tavaliselt kivide vahele visatakse. Isegi keerdtrepp oli sisse ehitatud nõnda. Ja kivid olid nii tihkelt üksteise peal, et isegi paberilehte ei ole võimalik nende vahele pista. Torni tipus oli alles ka vana lamp, kogu oma kristallide hiilguses. See oli umbes kaks meetrit läbimõõdus ja kaalus mitu tonni ning liikus vaikselt ringiratast pisikese elektrimootori jõul. Palju jõudu polegi tolle massiivse ratta liikumises hoidmiseks, sest kui kord väike hoog sisse saab, siis kõik see mass hoiab seda veel tükk aega liikumises. Võttis umbes 10 kuud ja 70 meest, et see valmis saada. Aastad olid siis 1847-48. Järgmiseks jäi teele pikk osa rannikut, kus vesi on paljude aastate jooksul rannikule vorminud kõiksugu võimsaid monumente. Need on lihtsalt massiivsed ning kui tormine ookean nende vastu oma laineid peksis, lõi vesi hästi kõrgele ja kohin ning mürin olid nii võimsad, et neid võis peaaegu kehaga tunnetada. Mõned nendest kohtadest olid vaiksed, st neis ei olnud palju rahvast, ning seal oli mõnus seda vaatemängu nautida. Teised kohad jällegi (12 apostlit näiteks) meelitasid ligi liiga palju turiste ning seal pidi parema vaate nimel teinekord tükk aega ootama või küünarnukid ees läbi masside murdma. Minu meelest aga on nood apostlid kõvasti üle hinnatud ning pealegi on neid 12-st püsti veel ainult pooled ehk. Lugesime nood veel kokku, aga ei mäletagi enam täpselt, mis numbri me saime. Igatahes kuulsime hiljem, et kõigest mõne aasta eest olla üks jälle kokku varisenud ning üks õnnelik turist oli selle kenasti videofilmile saanud ja hiljem hea raha eest uudisteagentuuridele maha ärinud.Apostlitest väga palju kaugemale me enam ei sõitnud, sest tee võttis suuna juba rohkem sisemaale ning üleüldse oli aeg hakata tagasi sõitma. Põhimõtteliselt ei tahtnud sama teed enam sõita, sest me ei jõuaks nõnda kunagi "kõike" näha. Ja see meil suur plaan justkui on mööda Austraaliat ringi sõites. Võimatu missioon:) Igatahes, tagasiteel otsustasime võtta suuna rohkem sisemaale. Parimaks peatuseks oli ehk Treetop park ehk siis tohutu suur park, kus olid maapinnast kümnete meetrite kõrgusele ehitatud "sillad", kus oli võimalik näha metsa ülevalt alla. Ja mets oli tõesti teistsugune. Jälle tõestus sellest, et kõik on suhteline. Pärast sai näha seda metsa alt ka. Ja vaadata kõrgel puude vahel kõndivaid inimesi, kes olid nii tillukesed. Ning sellest kohast mitte kaugel oli seni kõige kaunim kosk, mida me siin näinud oleme - Triplet Falls. Tegelikult ei olnudki see üks kosk, vaid terve posu pisikesi koskesid, mida mööda vesi järjest alla ja alla voolas. Koskedega on muideks selline tore lugu, et ammu enne kui koske näed, kuuled seda võimsat kohinat, mida vesi tekitab. Ja voolava vee kohin-vulin-mühin on ju midagi sellist, mida võib jäädagi kuulama. Ja tervel sellel teel ööbisime lähimas laagripaigas või puhkealas, mida enne pimedat leidsime. Teinekord saime üles panna telgi, teinekord viskasime autos tagant kõik esi-istmetele ning magasime autos. Mis ei ole üldse nii hull kui tundub, sest külje all oli ikkagi õhkmadrats ja nõnda säästsime pealegi 500-1000 krooni, mida tavaliselt tuleb hostelite eest välja käia. Telkimine on mõnes kohas tasuta, teises kohas jällegi 100-300 krooni. Enamasti telgi kohta. Ja üldiselt kehtib reegel, et kui laagriplatsi eest raha ei küsita, siis on seal ainult veetsud. Tasulistes kohtades saad kasutada nii kööke, pesuruume, duðiruume, puhkeruume kui ka elektrit, mis aegajalt kulub fotoka-akude laadimiseks tõsiselt ära. Ja no kuumast duðist ka just ära ei ütle. Eriti kui päevade viisi teel olles selleks võimalust ei ole teinekord. Kuid selline elu paneb igapäevaseks muutunud mugavusi tõsiselt hindama. Sest kui me oma reisi lõpuks Mari ja Joe juures maandusime ning üle teab-kui-pika aja laias voodis magada saime, tundus see lausa pillav luksus. Mmm.. voodi. Ja soe söök. Ja vesi. Kuum vesi. Mis Sa hing veel oskad tahta. Aga enne kui me kõiki neid luksusi saime nautida, ootas meid ees teine suur tee - Great Alpine Road ehk Suur Alpi tee. Justnimelt - Austraalias on ka Alpid, Austraalia Alpid. Euroopa Alpe olen ma ainult hästi servast näinud. Aastaid tagasi, siis kui me bussiga läbi Itaalia Kreekasse sõitsime. Seega võib põhimõtteliselt Austraalia Alpe lugeda minu esimeseks kokkupuuteks mägedega. Eestis ju mägesid pole. Mõned künkad ja lamedad voored ainult. Ja need mäed on nii suured, et täidaksid ilmselt mitu Eestit endaga. See tee oli meie jaoks aga ehk seikluslikumgi kui Suur Ookeani Tee. Tegelikult neid ei tohikski võrrelda, sest nad on liiga erinevad üksteisest. Samas mõlemad meie jaoks midagi ennenägematut. Aga üks suur seiklus oli see sõit küll. Kõige ekstreemsem ehk lõik, kus me tundide viisi sõitsime mööda kõrvalist kruusateed.. Otse üle mägede. Meile lihtsalt tundus, et otsetee on otsem. Miks ta muidu otsetee on. Igatahes pime pressis peale ja kõht oli tühi ning kõige tipuks kukkus kütusepaagi näidik liiga kiiresti sinna alumise, punase, otsa poole. Lohutasime end sellega, et meil vähemalt vett ja nuudleid on ning magada saame autos viimases hädas. Sest kui seal teele oleks jäänud mingil põhjusel, siis keegi ei tea, kui kaua me seal ootama oleks pidanud. Mitmesaja km jooksul nägime täpselt kahte autot. Kuid lõpuks me siiski neist mägedest üle saime ja hiljem hakkasime mõtlema, et kas mitte see polnud see tee, mida infopunkti infomees meil soovitas rangelt mitte võtta. Mine ja võta kinni. Järgmistel päevadel nägime võrratult kauneid mägikülasid, tahan-ka-siin-elada kohti mägede külgedel ning pisikest osa tohutu suurest elektrijaamast, mis olla üks moodsa maailma maailmaimedest. Või midagi sellist. Suurepärane näide inseneride geniaalsusest ja töömeeste töökusest igatahes. Põhimõtteliselt oli see tohutu suur tammide ning maapealsete ja -aluste hüdroelektrijaamade võrgustik, mis toidab elektivooluga suurt osa ümbruskonnast. Ja kui nonde tohutute elektrikaablite all seista, mida mööda vool üle mägede juhiti, siis võis kuulda mõnusat surinat. Aga kõige põnevam oli veel ees. Mount Kosciuszku on kõige kõrgem tipp rohelisel mandril (naljakas muideks üldse, et Austraaliat nõnda kutsutakse, sest tegelikult on ta roheline ainult rannikul ja selle läheduses. Sisemaa on suuresti kuiv kõnnumaa, kus isegi kohalikud metsikud loomad elada ei taha). See veidra nimega mägi ulatub "kõigest" 2229 meetrit üle merepinna, mis eestlase jaoks on palju, kuid tegelikult on Austraalia näol tegemist vaieldamatult kõige laugema ja madalama kontinendiga siin Maa peal. Peale selle, et ta ka kõige kuivem on. Ning kõige veidramate loomade koduks on. Aga selle mäe me ära vallutasime. Tegelikult ei tundunud see väga vallutamisena, sest tippu viis osaliselt lausa sillutatud tee. Põhimõtteliselt võib sinna ka ratastooliga ligi pääseda. Ja aega võttis see lähimast väikelinnast jalutades kõigest 3-4 tundi. Edasi-tagasi. Väikese lifti abiga, mis säästis tegelikult ainult tunnikese või paar. Kuna rada kulges spiraalselt ümber mäge tiirutades, ei olnud tarvis ka mingeid järske tõuse võtta, seega kui oleks veel otse üles kihutanud mööda linnuteed, oleks ehk kõvasti aega säästnud veel. Paraku ei tohtinud rajalt kõrvale astuda, sest parasjagu tegeleti seal just taimede taasistutamisega, ehk siis üritatakse mäekülgi taas kohaliku taimestikuga sõbrustada. Eurooplane on lihtsalt kõik pea peale pööranud igal pool siin ja nüüd nad üritavad kõike heastada. Olgu kuidas on, kui me mäkke jõudsime, avastasin ma enda üldsegi mitte meeldivaks üllatuseks, et fotoka akud on tühjad. Ja tagavara-akud olid ka tühjad. Ja kõik patareid, mis kotipõhjast leidsin, ei suutnud ka fotomasinat töösse turgutada. Nõnda tuligi appi sõber mobiiltelefon ning avastasin, et sellega saab isegi pilti tehan. Muideks selle mäe tipp oli ainuke koht, kus telefonil oli levi. Ning kohe haarasin võimalusest ja helistasin Marile, kes oli vahepeal ise mitu korda helistanud ja tundis juba muret ja huvi, kus kaugel me oleme. Ei saanud ta mitte aru, miks me nii külma ilmaga mägedesse ronisime (ümbruskonna mäed kannavad muideks nime Snowy Mountains ehk lumised mäed, ja eelmisel ning järgmisel päeval olla isegi natukene lund sadanud. Nagu ikka, jäime meie sellest kõigest ilma) ning kamandas meid kohe enda juurde. Kõigest 400 või 500 km sõita. See tõmbas kriipsu peale Canberra külastamisele ja õhtul vastu ööd juba olimegi jälle Moss Vales, kus meid ootas kaetud toidulaud ning suuuur voodi. Paar päeva hiljem sõitsime kõik neljakesi meie viliseva ja koliseva autoga Ivari sünnipäevale ning kohtasime veelgi rohkem oma kaugeid sugulasi. Ja nad on kõik nii toredad inimesed. Ivari poeg, kes juhtub täiesti juhuslikult olema automehaanik, tegi meie auto mõned päevad hiljem taas sõidukombe ning nädala-ajane puhkus Moss Vales leidis oma otsa selleks korraks. Ja Ivari rongid jäid meil jälle nägemata.Sünnipäeval saime küllakutse Sydneysse. Ja et meid seal juba oodati, ei olnud kena lasta teistel.. oodata. Läheme siis Sydneysse. Niikuinii tahtsime põhja suunduda. Ja mul on nii hea meel, et me seda tegime, sest see on küll seni olnud parim nädal Austraalias. Jessamine ja Cameron on kahe väikese tüdruku vanemad ning elavad kõik Sydneys pisikeses, kuid õdusas majas. Õhkkond oli kogu aeg hästi sõbralik ja tüdrukud võtsid meid kiiresti omaks. Lõpus pidi lausa pisar silma tulema kui kolme-aastane tüdruk ütleb "Please come again to sleepover soon". Täiesti loomulikult läheme. Selle nädala jooksul kohtusime uuesti Jessamine emaga ning sedapuhku olid ka Jessamine vennad kaasas. Üks videopoes müüja. Teda edutati nüüd.. CD poodi muusikat müüma:D Teine vend toimetab miski oma bändiga ning on hästi palju huvitatud Eestist. Igatahes oli see üks kuramuse tore õhtu ja nüüd on meil vähemasti põhjust jälle Sydneysse minemiseks. Aga kõik ilus saab kord otsa. Et teha ruumi teistele toredatele seiklustele. Ja nõnda me põhja poole edasi kihutasimegi. Auto on meie käes sõitnud nüüd umbes peaaegu 6000 km. Kuu ajaga. Mis teeb umbes 200 km päeva peale. Tegelikkuses on küll siiski nõnda, et mõni päev sõidame 600-700 km, teine päev suurt mitte midagi. Aga alla 500 km kvalifitseerub siin-maal "lühikese otsa" alla.Kuid vaatamata sellele, et kütus on siin maal odav(am) ja palgad paremad, saab ikkagi ükskord nii paak kui rahakott tühjaks ning tarvis jälle mõneks nädalaks end kusagil sisse seada ja törts tööd teha. Aga ainult täpselt nõnda palju, et paari nädala jagu elamise ja kütuse raha taskus ja kadunud me oleme. Tegelikult võib sellise eluga isegi ära harjuda. Jääb ainult üle loota, et nõnda laisaks ei muutu siin.Ja siinse talve juures on üks superluks asi... kuigi talv on umbes midagi meie suve taolist, kaovad siiski talveks sääsed ja kärbsed.. Ja see on tõesti tõsiselt hea.

Austraalia ralli

Kui ma kunagi aastate eest Colin McRae 2 rallimängu mängisin, oli mu lemmik-võidukihutamise paigaks Austraalia. Tagantjärele mõeldes ilmselt tänu laiadele ja kiiretele kruusateedele. Ja kindlasti oli oma osa ka loodusel. Ainult teravad kivid raja ääres mulle väga ei meeldinud. Praegu ka ei meeldi. Aga mööda Austraalia kruusateid ringi kärutada on ikka kuramuse vinge küll. Natuke ohtlik ka. Teinekord jääb kuristiku ja autorataste vahele ainult natuke-natuke maad. Kõrvalistel teedel rajapiirdeid tihti lihtsalt ei ole. Nõnda siis sõidad seal, mäeküljel, ja loodad, et keegi suure hooga vasta ei kihuta või et mõni kängu või vallabee (känguru pisem sugulane, muidu samasugune ainult hall ja väiksem). Või teinekord on miski tohutu pikk sirge, mis lõpeb ära järsu kõvera või nõelasilma-kurviga. Ilma mingi hoiatuseta. Pinev. Eriti kui auto summuti on iga hetk alt ära kukkumas. Samas ei hakka kunagi igav, sest rõhuv enamus kõrvalisi kruusateid (ja ka pisemaid asfalteeritud teid) on nii käänulised, et rool käib seinast seina. Parem-vasak-gaas-pidur. Ja jälle ja jälle. Keskmine kiirus tegelikult suur polegi ja ükskord kui olime juba mitu tundi mägedes sõitnud, läks kõht tühjaks nii meil kui autol ning pime kippus peale ja väsimus ja siis oli küll selline tunne, et tahaks juba sirge maantee peale saada, kus saab kiirushoidja peale lükata ja 120-ga lähima ööbimispaiga poole kihutada. Aga järgmine päev tahaks jälle tagasi neile teedele. Muideks, kängurud on siin kohati tõelised enesetapjad. Seni oleme õnneks suutnud lähemat tutvust vältida (kõigest ühe linnu oleme linnu-teispoolsusesse saatnud, aga too oli ise loll, et kiirteel auto kapoti pihta sajaga virutas). Kuigi teeääred tuletavad kogu aeg meelde, et kängurud on tõesti ohtlikud, sest ei möödu päeva kui ei näeks mõnda surnud keha tee ääres või lausa keset teed. Enamasti on nood olnud pisikesed vallabeed. Ei taha mõeldagi, mis juhtub kui ette hüppab üks suur känguru.. selline kaks korda kaks meetrit. Nood on nagu põdrapullid. Ja kui tee ääres on märk, mis hoiatab lehmada või muude pudulojuste eest, siis tasub neid tõsiselt võtta, sest korra oleksime lehmast üle (või alt läbi) sõitnud. Tihti ei ole karjamaa ja tee vahel mingit aeda ega piiret ja nood elukad jalutavad ülbelt keset teed. Enamasti koonerdavad vaikselt minema kui autot näevad tulemas, teinekord aga passivad ülbelt silma ja ootavad kuni Sina neile teed annaksid. Ja ei olegi midagi muud teha kui ratastega teepeenrast või põllust lisa haugata ja vaikselt mööda hiilida ja loota, et elukas oma sarvedega autot ära ei tätoveeri.Ja vasakul pool teed sõitmine tundub sama iseenesest mõistetav kui auto paremalt poolt roolimine. Justnagu oleks alati nõnda asjad käinud. Koju tagasi jõudes tuleb ilmselt jälle kõik uuesti õppida. Noh need paremad ja vasemad. Ning kuniks kütus on siin odavam kui Eestis (sõltuvalt nädalapäevast ja teab millest veel 13-15 krooni liitri pealt. Nii bensiin kui diisel) ja palgad kordades paremad, siis ei ole plaaniski autot bussi-rongi vastu tagasi vahetada.Ja nüüd me teame, mida tähendab GLi meie auto tagaluugil - Grand Luxury interior. :P Vot siis.

Muuvis

Mina ei ole süüdi, et nad poodides DVD-d mööda saali siia-sinna laiali laotavad.. Justkui kiusatuseks minusugustele. Kes lihtsalt ei saa neist riiulitest mööda jalutada ilma midagi kaasa krabamata. Nõnda ongi vaikselt täienenud plaadikogumik järgmiste filmide võrra:
9. Terminator 3: Rise Of The Machines True Lies Last Action Hero3 DVD Collection Schwartzenegger. Esimene sisaldas kahte kommentaari ja veel üht-teist mitte nii huvitavat. Ausad valed tegelikult ainuke plaat, millel oli ainult film.
10. Love Actually Notting Hill (siinkohal kasutan juhust ja saadan tervisi Madisele {upsideisi} [Liisi]) Bridget Jones´s DiaryLove Actually plaadil on ohtralt kustutatud stseene, mis on teinekord sama head (kui mitte paremad) kui film ise.
11. Dagö DVD + CD (erisaadetis, mis ei peibutanud siinsetel poeriiulitel)
12. STAR WARS Trilogy Bonus Material. Originaal triloogia valmimisest ülevaadet andev dokumentaalfilmide kogumik, millest põhifilm oli 2,5h. Oma arvamust avaldasid ka mh Steven Spielberg, Peter Jackson, James Cameron, Ridley Scott jt, kes vähemal või rohkemal määral on saanud inspiratsiooni Lucase tegemistest.
13. Star Wars aka Star Wars Episode IV A New Hope Star Wars Episode V Empire Strikes Back Star Wars Episode VI Return Of The JediKõik kolm on topeltplaadid ja sisaldavad nii digitaalselt parandatud versiooni (koos kommentaaridega Georg Lucase ja co poolt) kui originaalset kinoversiooni (kaasas Lego Star Wars II Video Game Demo)
14. American History X The ScoreRed Carpet Heroes Edward Norton. Esimesel filmil kaasas kustutatud stseenid, teisel lisaks veel kommentaarid ja lühifilm Making "The Score"
15. Rodgers & Hammerstein´s CinderellaWalt Disney kompanii muusikaline telefilm, mida Liisi on nii kaua endale tahtnud ja mida on isegi Austraalias nii võimatu leida, et tuli suisa mikihiire maalt tellida.
16. Battlestar Galactica. Season One (2004)Sisaldab kõik 13 esimese hooaja jagu ning lisaks enam kui ühe episoodi jagu kasutamata materjali.
17. Jurassic Park Lost World: Jurassic ParkTopeltkarp Spielbergi dinosaurusefilmidega. Mõlemal plaadil on kaasas ohtralt lisasid.
18. Stargte The Ark Of TruthTähevärava viimase kahe hooaja lahtisi otsi kokku tõmbav telefilm. Ühtlasi esimene film, mis baseerub sarjal Stargate SG-1, mis omakorda põhineb Stargate nimelisel kinofilmil. Paari kuu pärast on tulemas teine film nimega Stargate Continuum, kus saab näha vanu kalliks saanud tegelasi, eesotsas Richard-Dean Andersoniga Jack O´Neill´i osas. Plaadil on veel kommentaaririba filmi tegijate ning Christopher `Teal´c` Judge´ga, dokfilm filmi tegemisest, ülevaade viimasest kahest hooajast ning parimad palad ComicCon festivalilt peategelaste ja filmi tegijatega.
Varsti ei jää üle muud, kui hakata pead murdma, kuidas kõik need plaadid kõige karpidega ükskord Eestisse saab:S