Austraalia ralli

Kui ma kunagi aastate eest Colin McRae 2 rallimängu mängisin, oli mu lemmik-võidukihutamise paigaks Austraalia. Tagantjärele mõeldes ilmselt tänu laiadele ja kiiretele kruusateedele. Ja kindlasti oli oma osa ka loodusel. Ainult teravad kivid raja ääres mulle väga ei meeldinud. Praegu ka ei meeldi. Aga mööda Austraalia kruusateid ringi kärutada on ikka kuramuse vinge küll. Natuke ohtlik ka. Teinekord jääb kuristiku ja autorataste vahele ainult natuke-natuke maad. Kõrvalistel teedel rajapiirdeid tihti lihtsalt ei ole. Nõnda siis sõidad seal, mäeküljel, ja loodad, et keegi suure hooga vasta ei kihuta või et mõni kängu või vallabee (känguru pisem sugulane, muidu samasugune ainult hall ja väiksem). Või teinekord on miski tohutu pikk sirge, mis lõpeb ära järsu kõvera või nõelasilma-kurviga. Ilma mingi hoiatuseta. Pinev. Eriti kui auto summuti on iga hetk alt ära kukkumas. Samas ei hakka kunagi igav, sest rõhuv enamus kõrvalisi kruusateid (ja ka pisemaid asfalteeritud teid) on nii käänulised, et rool käib seinast seina. Parem-vasak-gaas-pidur. Ja jälle ja jälle. Keskmine kiirus tegelikult suur polegi ja ükskord kui olime juba mitu tundi mägedes sõitnud, läks kõht tühjaks nii meil kui autol ning pime kippus peale ja väsimus ja siis oli küll selline tunne, et tahaks juba sirge maantee peale saada, kus saab kiirushoidja peale lükata ja 120-ga lähima ööbimispaiga poole kihutada. Aga järgmine päev tahaks jälle tagasi neile teedele. Muideks, kängurud on siin kohati tõelised enesetapjad. Seni oleme õnneks suutnud lähemat tutvust vältida (kõigest ühe linnu oleme linnu-teispoolsusesse saatnud, aga too oli ise loll, et kiirteel auto kapoti pihta sajaga virutas). Kuigi teeääred tuletavad kogu aeg meelde, et kängurud on tõesti ohtlikud, sest ei möödu päeva kui ei näeks mõnda surnud keha tee ääres või lausa keset teed. Enamasti on nood olnud pisikesed vallabeed. Ei taha mõeldagi, mis juhtub kui ette hüppab üks suur känguru.. selline kaks korda kaks meetrit. Nood on nagu põdrapullid. Ja kui tee ääres on märk, mis hoiatab lehmada või muude pudulojuste eest, siis tasub neid tõsiselt võtta, sest korra oleksime lehmast üle (või alt läbi) sõitnud. Tihti ei ole karjamaa ja tee vahel mingit aeda ega piiret ja nood elukad jalutavad ülbelt keset teed. Enamasti koonerdavad vaikselt minema kui autot näevad tulemas, teinekord aga passivad ülbelt silma ja ootavad kuni Sina neile teed annaksid. Ja ei olegi midagi muud teha kui ratastega teepeenrast või põllust lisa haugata ja vaikselt mööda hiilida ja loota, et elukas oma sarvedega autot ära ei tätoveeri.Ja vasakul pool teed sõitmine tundub sama iseenesest mõistetav kui auto paremalt poolt roolimine. Justnagu oleks alati nõnda asjad käinud. Koju tagasi jõudes tuleb ilmselt jälle kõik uuesti õppida. Noh need paremad ja vasemad. Ning kuniks kütus on siin odavam kui Eestis (sõltuvalt nädalapäevast ja teab millest veel 13-15 krooni liitri pealt. Nii bensiin kui diisel) ja palgad kordades paremad, siis ei ole plaaniski autot bussi-rongi vastu tagasi vahetada.Ja nüüd me teame, mida tähendab GLi meie auto tagaluugil - Grand Luxury interior. :P Vot siis.