Ajalugu

Juba nädala jagu enam kui kuu aega tagasi pakkisime oma asjad ja jätsime Sheppartoni. Meil ei olnud õrna aimu ka, mis lähinädalad meile toovad. Täpselt nagu enamus ajast siin Austraalias olles. Teadsime ainult seda, et umbes poolteise nädala pärast peame olema Sydney külje all Ivari sünnipäevapeol ning et enne seda tahame ära näha Great Ocean Road´i ehk siis Suure Ookeani Tee. Ja see tee on seni vaieldamatult ilusaimad ca 500 km, mida me siin mandril sõitnud oleme. Iga natukese aja tagant tuli jälle auto kenasti ära parkida ning välja vaadet nautima minna, sest sõites on väga keeruline enam kui paariks sekundiks pilku teelt tõsta. Mitte isegi keeruline, vaid suisa ohtlik, sest tee oli suures osas täpselt nii lai, et mahutada kaks autot kõrvuti. Ühel küljel mõnikümmend meetrit otse alla ookeanisse, teisel pool teist sama palju kaljuseina. Ja see tee oli käänulisem kui Eesti kõige kurvilisemad teelõigud kokku. Just sellel-samal teel olles käisime elus esimest korda vihmametsas. On ikka päris isesugune küll. Isegi vihma hakkas sadama, kuid sinna alla suurt palju ei jõudnud, sest kõik on nii lopsakas seal, et võtab aega, enne kui vesi alla välja jõuab. Kahjuks ainult oli suvi juba läbi saamas ning miskit kirevat õitemerd me ei näinud seal. Veel nägime just seal teel olles esimesi koskesid ning esimesi koaalasid. Kui loomaaed kõrvale jätta. Kui te kujutate endale ette kõige laisema inimese, keda olete eales kohanud ja korrutate tema laiskuse kuuega, siis jääb ta ikkagi koaaladele alla. Nad on ehk peaaegu sama laisad kui laiskloomad ise. Umbes poole peal sellel teel jääb Austraalia kõige lõunapoolsem tipp (kui Tasmaaniat mitte arvestada). Otway neem on selle nimi ning selle neeme päris tipus on üks vana majakas, mis enam ei tööta, kuid millesse on võimalik väikese tasu eest uudistama minna. Ja peab ütlema, et see oli iga senti väärt. See majakas oli laotud üles kividest, mis olid tahutud erinevate kivimeistrite poolt ja kõigil neil oli oma stiil, mille järgi võis ära öelda, et see ja see kivi on sama mehe tahutud ning nood hoopiski kellegi teise omad. Et tegemist oli tõeliselt vilunud kivimeistritega näitab tõik, et terve see majakas oli üles laotud kasutamata grammigi segu või muud mörti, mis tavaliselt kivide vahele visatakse. Isegi keerdtrepp oli sisse ehitatud nõnda. Ja kivid olid nii tihkelt üksteise peal, et isegi paberilehte ei ole võimalik nende vahele pista. Torni tipus oli alles ka vana lamp, kogu oma kristallide hiilguses. See oli umbes kaks meetrit läbimõõdus ja kaalus mitu tonni ning liikus vaikselt ringiratast pisikese elektrimootori jõul. Palju jõudu polegi tolle massiivse ratta liikumises hoidmiseks, sest kui kord väike hoog sisse saab, siis kõik see mass hoiab seda veel tükk aega liikumises. Võttis umbes 10 kuud ja 70 meest, et see valmis saada. Aastad olid siis 1847-48. Järgmiseks jäi teele pikk osa rannikut, kus vesi on paljude aastate jooksul rannikule vorminud kõiksugu võimsaid monumente. Need on lihtsalt massiivsed ning kui tormine ookean nende vastu oma laineid peksis, lõi vesi hästi kõrgele ja kohin ning mürin olid nii võimsad, et neid võis peaaegu kehaga tunnetada. Mõned nendest kohtadest olid vaiksed, st neis ei olnud palju rahvast, ning seal oli mõnus seda vaatemängu nautida. Teised kohad jällegi (12 apostlit näiteks) meelitasid ligi liiga palju turiste ning seal pidi parema vaate nimel teinekord tükk aega ootama või küünarnukid ees läbi masside murdma. Minu meelest aga on nood apostlid kõvasti üle hinnatud ning pealegi on neid 12-st püsti veel ainult pooled ehk. Lugesime nood veel kokku, aga ei mäletagi enam täpselt, mis numbri me saime. Igatahes kuulsime hiljem, et kõigest mõne aasta eest olla üks jälle kokku varisenud ning üks õnnelik turist oli selle kenasti videofilmile saanud ja hiljem hea raha eest uudisteagentuuridele maha ärinud.Apostlitest väga palju kaugemale me enam ei sõitnud, sest tee võttis suuna juba rohkem sisemaale ning üleüldse oli aeg hakata tagasi sõitma. Põhimõtteliselt ei tahtnud sama teed enam sõita, sest me ei jõuaks nõnda kunagi "kõike" näha. Ja see meil suur plaan justkui on mööda Austraaliat ringi sõites. Võimatu missioon:) Igatahes, tagasiteel otsustasime võtta suuna rohkem sisemaale. Parimaks peatuseks oli ehk Treetop park ehk siis tohutu suur park, kus olid maapinnast kümnete meetrite kõrgusele ehitatud "sillad", kus oli võimalik näha metsa ülevalt alla. Ja mets oli tõesti teistsugune. Jälle tõestus sellest, et kõik on suhteline. Pärast sai näha seda metsa alt ka. Ja vaadata kõrgel puude vahel kõndivaid inimesi, kes olid nii tillukesed. Ning sellest kohast mitte kaugel oli seni kõige kaunim kosk, mida me siin näinud oleme - Triplet Falls. Tegelikult ei olnudki see üks kosk, vaid terve posu pisikesi koskesid, mida mööda vesi järjest alla ja alla voolas. Koskedega on muideks selline tore lugu, et ammu enne kui koske näed, kuuled seda võimsat kohinat, mida vesi tekitab. Ja voolava vee kohin-vulin-mühin on ju midagi sellist, mida võib jäädagi kuulama. Ja tervel sellel teel ööbisime lähimas laagripaigas või puhkealas, mida enne pimedat leidsime. Teinekord saime üles panna telgi, teinekord viskasime autos tagant kõik esi-istmetele ning magasime autos. Mis ei ole üldse nii hull kui tundub, sest külje all oli ikkagi õhkmadrats ja nõnda säästsime pealegi 500-1000 krooni, mida tavaliselt tuleb hostelite eest välja käia. Telkimine on mõnes kohas tasuta, teises kohas jällegi 100-300 krooni. Enamasti telgi kohta. Ja üldiselt kehtib reegel, et kui laagriplatsi eest raha ei küsita, siis on seal ainult veetsud. Tasulistes kohtades saad kasutada nii kööke, pesuruume, duðiruume, puhkeruume kui ka elektrit, mis aegajalt kulub fotoka-akude laadimiseks tõsiselt ära. Ja no kuumast duðist ka just ära ei ütle. Eriti kui päevade viisi teel olles selleks võimalust ei ole teinekord. Kuid selline elu paneb igapäevaseks muutunud mugavusi tõsiselt hindama. Sest kui me oma reisi lõpuks Mari ja Joe juures maandusime ning üle teab-kui-pika aja laias voodis magada saime, tundus see lausa pillav luksus. Mmm.. voodi. Ja soe söök. Ja vesi. Kuum vesi. Mis Sa hing veel oskad tahta. Aga enne kui me kõiki neid luksusi saime nautida, ootas meid ees teine suur tee - Great Alpine Road ehk Suur Alpi tee. Justnimelt - Austraalias on ka Alpid, Austraalia Alpid. Euroopa Alpe olen ma ainult hästi servast näinud. Aastaid tagasi, siis kui me bussiga läbi Itaalia Kreekasse sõitsime. Seega võib põhimõtteliselt Austraalia Alpe lugeda minu esimeseks kokkupuuteks mägedega. Eestis ju mägesid pole. Mõned künkad ja lamedad voored ainult. Ja need mäed on nii suured, et täidaksid ilmselt mitu Eestit endaga. See tee oli meie jaoks aga ehk seikluslikumgi kui Suur Ookeani Tee. Tegelikult neid ei tohikski võrrelda, sest nad on liiga erinevad üksteisest. Samas mõlemad meie jaoks midagi ennenägematut. Aga üks suur seiklus oli see sõit küll. Kõige ekstreemsem ehk lõik, kus me tundide viisi sõitsime mööda kõrvalist kruusateed.. Otse üle mägede. Meile lihtsalt tundus, et otsetee on otsem. Miks ta muidu otsetee on. Igatahes pime pressis peale ja kõht oli tühi ning kõige tipuks kukkus kütusepaagi näidik liiga kiiresti sinna alumise, punase, otsa poole. Lohutasime end sellega, et meil vähemalt vett ja nuudleid on ning magada saame autos viimases hädas. Sest kui seal teele oleks jäänud mingil põhjusel, siis keegi ei tea, kui kaua me seal ootama oleks pidanud. Mitmesaja km jooksul nägime täpselt kahte autot. Kuid lõpuks me siiski neist mägedest üle saime ja hiljem hakkasime mõtlema, et kas mitte see polnud see tee, mida infopunkti infomees meil soovitas rangelt mitte võtta. Mine ja võta kinni. Järgmistel päevadel nägime võrratult kauneid mägikülasid, tahan-ka-siin-elada kohti mägede külgedel ning pisikest osa tohutu suurest elektrijaamast, mis olla üks moodsa maailma maailmaimedest. Või midagi sellist. Suurepärane näide inseneride geniaalsusest ja töömeeste töökusest igatahes. Põhimõtteliselt oli see tohutu suur tammide ning maapealsete ja -aluste hüdroelektrijaamade võrgustik, mis toidab elektivooluga suurt osa ümbruskonnast. Ja kui nonde tohutute elektrikaablite all seista, mida mööda vool üle mägede juhiti, siis võis kuulda mõnusat surinat. Aga kõige põnevam oli veel ees. Mount Kosciuszku on kõige kõrgem tipp rohelisel mandril (naljakas muideks üldse, et Austraaliat nõnda kutsutakse, sest tegelikult on ta roheline ainult rannikul ja selle läheduses. Sisemaa on suuresti kuiv kõnnumaa, kus isegi kohalikud metsikud loomad elada ei taha). See veidra nimega mägi ulatub "kõigest" 2229 meetrit üle merepinna, mis eestlase jaoks on palju, kuid tegelikult on Austraalia näol tegemist vaieldamatult kõige laugema ja madalama kontinendiga siin Maa peal. Peale selle, et ta ka kõige kuivem on. Ning kõige veidramate loomade koduks on. Aga selle mäe me ära vallutasime. Tegelikult ei tundunud see väga vallutamisena, sest tippu viis osaliselt lausa sillutatud tee. Põhimõtteliselt võib sinna ka ratastooliga ligi pääseda. Ja aega võttis see lähimast väikelinnast jalutades kõigest 3-4 tundi. Edasi-tagasi. Väikese lifti abiga, mis säästis tegelikult ainult tunnikese või paar. Kuna rada kulges spiraalselt ümber mäge tiirutades, ei olnud tarvis ka mingeid järske tõuse võtta, seega kui oleks veel otse üles kihutanud mööda linnuteed, oleks ehk kõvasti aega säästnud veel. Paraku ei tohtinud rajalt kõrvale astuda, sest parasjagu tegeleti seal just taimede taasistutamisega, ehk siis üritatakse mäekülgi taas kohaliku taimestikuga sõbrustada. Eurooplane on lihtsalt kõik pea peale pööranud igal pool siin ja nüüd nad üritavad kõike heastada. Olgu kuidas on, kui me mäkke jõudsime, avastasin ma enda üldsegi mitte meeldivaks üllatuseks, et fotoka akud on tühjad. Ja tagavara-akud olid ka tühjad. Ja kõik patareid, mis kotipõhjast leidsin, ei suutnud ka fotomasinat töösse turgutada. Nõnda tuligi appi sõber mobiiltelefon ning avastasin, et sellega saab isegi pilti tehan. Muideks selle mäe tipp oli ainuke koht, kus telefonil oli levi. Ning kohe haarasin võimalusest ja helistasin Marile, kes oli vahepeal ise mitu korda helistanud ja tundis juba muret ja huvi, kus kaugel me oleme. Ei saanud ta mitte aru, miks me nii külma ilmaga mägedesse ronisime (ümbruskonna mäed kannavad muideks nime Snowy Mountains ehk lumised mäed, ja eelmisel ning järgmisel päeval olla isegi natukene lund sadanud. Nagu ikka, jäime meie sellest kõigest ilma) ning kamandas meid kohe enda juurde. Kõigest 400 või 500 km sõita. See tõmbas kriipsu peale Canberra külastamisele ja õhtul vastu ööd juba olimegi jälle Moss Vales, kus meid ootas kaetud toidulaud ning suuuur voodi. Paar päeva hiljem sõitsime kõik neljakesi meie viliseva ja koliseva autoga Ivari sünnipäevale ning kohtasime veelgi rohkem oma kaugeid sugulasi. Ja nad on kõik nii toredad inimesed. Ivari poeg, kes juhtub täiesti juhuslikult olema automehaanik, tegi meie auto mõned päevad hiljem taas sõidukombe ning nädala-ajane puhkus Moss Vales leidis oma otsa selleks korraks. Ja Ivari rongid jäid meil jälle nägemata.Sünnipäeval saime küllakutse Sydneysse. Ja et meid seal juba oodati, ei olnud kena lasta teistel.. oodata. Läheme siis Sydneysse. Niikuinii tahtsime põhja suunduda. Ja mul on nii hea meel, et me seda tegime, sest see on küll seni olnud parim nädal Austraalias. Jessamine ja Cameron on kahe väikese tüdruku vanemad ning elavad kõik Sydneys pisikeses, kuid õdusas majas. Õhkkond oli kogu aeg hästi sõbralik ja tüdrukud võtsid meid kiiresti omaks. Lõpus pidi lausa pisar silma tulema kui kolme-aastane tüdruk ütleb "Please come again to sleepover soon". Täiesti loomulikult läheme. Selle nädala jooksul kohtusime uuesti Jessamine emaga ning sedapuhku olid ka Jessamine vennad kaasas. Üks videopoes müüja. Teda edutati nüüd.. CD poodi muusikat müüma:D Teine vend toimetab miski oma bändiga ning on hästi palju huvitatud Eestist. Igatahes oli see üks kuramuse tore õhtu ja nüüd on meil vähemasti põhjust jälle Sydneysse minemiseks. Aga kõik ilus saab kord otsa. Et teha ruumi teistele toredatele seiklustele. Ja nõnda me põhja poole edasi kihutasimegi. Auto on meie käes sõitnud nüüd umbes peaaegu 6000 km. Kuu ajaga. Mis teeb umbes 200 km päeva peale. Tegelikkuses on küll siiski nõnda, et mõni päev sõidame 600-700 km, teine päev suurt mitte midagi. Aga alla 500 km kvalifitseerub siin-maal "lühikese otsa" alla.Kuid vaatamata sellele, et kütus on siin maal odav(am) ja palgad paremad, saab ikkagi ükskord nii paak kui rahakott tühjaks ning tarvis jälle mõneks nädalaks end kusagil sisse seada ja törts tööd teha. Aga ainult täpselt nõnda palju, et paari nädala jagu elamise ja kütuse raha taskus ja kadunud me oleme. Tegelikult võib sellise eluga isegi ära harjuda. Jääb ainult üle loota, et nõnda laisaks ei muutu siin.Ja siinse talve juures on üks superluks asi... kuigi talv on umbes midagi meie suve taolist, kaovad siiski talveks sääsed ja kärbsed.. Ja see on tõesti tõsiselt hea.