Mõtlemise kunst

Protagoras kui sofist olevat ühe oma õpilasega teinud lepingu, et tollel ei ole vaja tasu õpetamise eest maksta mitte kohe, kui ta õppima asub, vaid alles peale seda, kui ta on stuudiumi läbinud ja tänu sellele võitnud oma esimese kohtuprotsessi. Õpilane saabki õpetuse kätte, paraku aga ei võta ette ühtegi kohtuprotsessi. See asi muidugi Protagorasele meeltmööda ei ole, sest nii jääb ta ju oma tasust ilma, aga ei saa ka õpilast milleski süüdistada, sest leping oli sõlmitud selliselt, et alles peale esimest võidetud kohtuprotsessi on õpilane kohustatud tasuma. Protagoras leiab sellest olukorrast väljapääsu. Ta ütleb õpilasele: ma annan nüüd su ise kohtu alla süüdistusega, et sa ei ole mulle õpetamise eest tasu maksnud, nõudega, et kohus mõistaks mulle selle välja. Kusjuures on täiesti ükskõik, kelle võiduga kohtuprotsess lõppeb, maksma pead sa igal juhul. Sest kui mina võidan, siis sa pead maksma, sest kohus otsustas nii, kui ma aga peaksin kaotama, siis tuleb sul ikkagi maksta, sest meil oli ju kokkulepe, et peale esimest võidetud kohtuprotsessi sa maksad tasu ära. Mille peale õpilane demonstreerib, et ta on Protagoraselt tõesti midagi õppinud. Ta ütleb nimelt: hoopis vastupidi – kui kohus otsustab et sinul on õigus, siis ma ei maksa, sest meil oli ju kokkulepe, et alles peale esimest võidetud kohtuprotsessi tuleb mul maksta, kui aga kohus otsustab, et sul ei ole õigus, siis ei ole millestki rääkida, sest siis järelikult kohus ei mõista minult seda tasu välja.

Huvitav indeed.