Viimasel paaril päeval oleme saanud lugeda meediaväljaannetest uudisnupukesi, mis kõik algavad ühe ja sama sõnaga - Bush. Kuna eesti keeles sellist sõna ei ole olemas, siis tuleb järeldada, et tegemist on kas võõrsõna või pärisnimega. Ja selle võõrapärase sõna järel on peaaegu eranditult üks konkreetses vormis eestikeelne sõna. Nt lööb, suleb, pidurdab, ajab. Ehk siis tegemist on isikuga, kes teeb midagi. Veel mõned näited, sedapuhku täislausetes: Bush pidurdab prügivedu Bush lööb bussiliikluse sassi Bushi visiit ajab lennugraafikud sassi Bushi visiit suleb ärid Bushi lubatakse aknast vaadata Jaa, te olete täiesti õigesti aru saanud - te võite Bushi isegi aknast vaadata. Muidugi eeldusel, et teil on aken. Ja et see asub Bushi marsruudi ääres. Ja nõnda Bush korraldab elu Eestimaa pinnal. Ja eestlane vaatab abitult pealt, sätib alandlikult oma reisi- ja lennuplaanid ümber ning sätib endale akna äärde mugava istumise aluse. Ja mina mõtlesin, et eestil on uus kunn. Vastikud tallalakkujad oleme
Olen taas ühe doonoritassi võrra rikkam. Ja helkuri kaa. Ja selle hinnaks olid kõigest pool liitrid verd ning teadmine, et olen teinud heateo. Verekeskuse seinalt lugesin, et eestlastest on kõigest 2% veredoonorid. Ja see arv teeb tohtrid ja muud tervishoiu alal tegelevad inimesed murelikuks. Lausa nii murelikuks, et mulle helistati ning kutsuti kiiremas korras verd loovutama. Vaatamata sellele, et nad on lausa käskinud mul pikemaid vahesid verelaskmise vahel hoida. Hoidmaks hemoglobiini taset normi piirides. Eesti Vabariigi seadused näevad ette, et tööandja peab töölise vereandmise ajaks töölt ära lubama. Kasutage seda võimalust. Elu on täpselt nii kiire nagu me selle enda jaoks elame. Õpime aeglustama. Ja vaatamata sellele, et mulle ei meeldi sugugi endast vanemaid inimesi õpetada, tuleb vahest siiski paraku selgeks teha neile nii triviaalseid väljendeid nagu palun ja aitäh. Aitäh tähelepanu eest.
10. november oli selline päev, mida ma juba mitu kuud ootasin ning mida ma juba ette teadsin saavat minu aasta kultuurisündmuse päevaks. Vanemuise kontsertisaalis, mitte kaugel meie uuest kodust, andis minu vaieldamatu lemmik-muusikaline-koosseis kontserti. Täpselt sellise nagu mulle meeldib - rahulik, istuv, nauditav, hubane... Saal ei olnudki minu üllatuseks - kuid seda enam meeleheaks - rahvast pungil täis. Nägi tuttavaid, nägi võõraid, nägi kuulsaid. Ja siis nad tulid, naljamehed nagu nad on, üksteise pihta lõõpides. Ja siis nad laulsid. Neli meest. Kitarrid käes. Ja nad laulsid hästi. Ja siis nad rääkisid. Oma tulevasest plaadist ja sellest, miks selle esialgne sünnikuupäev edasi on lükkunud. Nad üritasid isegi Mägi Tõnist - kes tol päeval oli täiesti tavalise inimesena hoopiski publikumi seas kolleegide muusikat nautimas - lavale meelitada. Ja see tundus kohapeal nii naljakas, et tuleb kohe seda kuidagi kirja üritada panna. Nii hästi või halvasti kui ma seda suudan ja mälu võimaldab. InBoil: (hoiab kätt silmade kohal, et varjata pea kohal olevatest projektoritest tuleva valguse poolt pimestatud saamist) Ma ei näe siit hästi saali.. kuid kas mul ongi vaja. Mäx, oled Sa siin? Mäx? Tõnis Mägi: - InBoil: Seal Sa oled.. tule palun lavale Tõnis Mägi: Ei, ei tule. InBoil: Ole hea.. Tõnis Mägi: Ei taha.. Ma ei viitsi.. Ei ei ma ei taha tulla. InBoil: ?--- Nagu lasteaias:) (seda enam InBoil ei öelnud) Ja siis neli meest jälle laulsid. Vahepeal kaks läks ära ja siis laulsid InBoil ja Tõun. Kahekesi. Laulsid uusi laule. Selliseid rahulikke ja vaikseid. Need poolteist tundi läksid kiiresti, kuid sisaldasid täiesti piisavas koguses paremaid palasid läbi aegada. Oli ka paar sellist lugu, mida ma varem polnud kuulnud. Ehk esimese kasseti pealt, millele mul siiani ei ole õnnestunud küüsi taha saada. Paraku. Igatahes jääb see üritus mulle väga pikaks ajaks meelde. Ahjaa. Saime küll kehva uudise osalisteks, kui kuulsime, et plaat väljalase lükkus edasi (küll õnneks ainult tuleva esmaspäevani, ehk siis kõigest paar päeva ootamist veel), kuid selle korvas kuhjaga teadmine, et Jää-meestest on kohekohe valmimas ka raamat. Esmaspäevast käin iga päev raamatupoes, kuni selle õnnelikuks omanikuks võin end kuulutada. Vaaaatame.
Mille poolest sarnanevad Bart Simpson ja Tartu vaim? Kumbki ei ole käega katsutav ja neil mõlemil on kurjad kaksikvennad. Õnneks pole ma veel Tartu surmaneedusega kokku juhtunud, kuid olge ettevaatlikud neil pimedatel sügisõhtutel üksi Tartu kõrvalisematesse paikadesse sattudes.
Viimasel ajal olen kole tihti sunnitud oma sõnu sööma. Igati heas mõttes muideks. Ma lihtsalt teinekord kaotan oma usu inimestesse. Kipun eelarvama. Pahapaha. Õnneks on ühed päevad paremad kui teised ning nendelsamadel parematel päevadel teeb elu selgeks, et tegelikult on meie ümberringi nii palju toredust ja ilu ja tobedust. Sedagi heas mõttes. Isegi sellistel sombustel sügispäevadel nagu täna seda on. Kollektiivne rõõmustamine aitab mõistuse selge hoida. Kuldne sügis on läinud. Õunapuud on ammu tühjad. Linnud läinud. Seelikud ka. Tuleb suusad välja otsida ning jääda esimest suurt lund ootama. Tarvis ju maratoniks end vormi ajada. Lõpetuseks tänaksin kohe eraldi Ilves Extra, Rimi Hypermarketi ning Elioni klienditeenendavat personali, kes te suudate pikkadel tööpäevadel hea tuju säilitada ning teistelegi edasi anda. Aitäh!
