Casino Royale

Kui küsitakse, mis teil seostub esimesena sõnaga salaagent, siis ilmselt enamikul tuleb automaatselt silme ette James Bond. Kui Ian Fleming eelmise sajandi keskpaigas pani kirja esimese novelli salaagendi seiklustest, ei osanud ta ilmselt kunagi ette näha, et enam kui pool sajandit hiljemgi on tema tegelane spiooninduse sünonüümiks. Bondiaana esimene teos Casino Royale ilmus Britannias 13. aprillil, 1953, kirjastajaks Jonathan Cape. Kaks aastat hiljem ilmus sama raamat paperback-versioonina Ühendriikides. Fleming pakkus sealse turu tarbeks raamatule kaks uut nime: The Double-O Agent ja The Deadly Gamble, kuid sealne kirjastaja otsustas hoopis kolmanda nime kasuks. Esimest ja viimast korda ilmus Casino Royale nime all You Asked For It. Samal aastal ilmus paperback ka Suurbritannias ning sedapuhku said lugejad esmakordselt näha kaanel pilti Bondist endast. Modelliks oli Ameerika näitleja Richard Conte, keda maailm teab eelkõige filmidest Ocean's Eleven ning The Godfather.
Casino Royale kohandati ka koomiksiribaks, mida hakkas 1958-ndal aastal avaldama Briti leht Daily Express. Kirjutas Anthony Hern ning illustreeris John McLusky. Hiljem on koomiksit kaks korda taastrükitud, esimest korda 1990-ndate alguses ning aastal 2005, mil samade kaante vahele mahutati veel Live and Let Die ja Moonraker koomiksiribad. Kogumik sai nimeks Casino Royale.
1954-ndal aastal maksis CBS Flemingule 1000 dollarit õiguse eest vändata Casino Royale põhjal telefilm. Lisaks sellele tegi telekanal Flemingule ettepaneku kirjutada kahe hooaja ehk 32 episoodi tarvis käsikirju James Bondi seiklustest. Fleming nõustus ning alustas kohe tööga.Casino Royale'st pidi saama Bondi-sarja pilootosa ning kuigi Casino Royale linastuski 21. oktoobril, 1954, ei saanud maailm kunagi näha salaagendi seiklusi sarjana. Vähemalt mitte sellisel kujul. Esimeseks Bondiks kinolinal oli Taani päritolu Ühendriikide näitleja Barry Nelson, kes kehastas 54-nda aasta Casino Royale tunniajases telefilmis 'Ameerika' salaagenti "Card Sense" Jimmy Bond'i. Esimeseks 'pahaks' oli nii raamatus kui filmis Le Chiffre ning esimeseks Bondi-tüdrukuks Valerie Mathis, kes küll raamatus kandis nime Vesper Lynd.
Järgmine Casino Royale nägi ilmavalgust 13. aprillil, 1967 ja sedapuhku juba kinofilmina, kuid siiski ei olnud tegu 'ametliku' Bondifilmiga. Tegemist oli kerge tüssamisega, film põhines vaid osaliselt Flemingu novellil. Põhikurjamiks oli küll seegi kord Le Chiffre, kuid James Bondist oli saanud sir James Bond ning pealegi oli filmis kokku kuus Bondi. 67-ndaks aastaks oli linastunud juba viis ametlikku Bondifilmi (tootjaks ja levitajaks EON Productions), mida produtseerisid Albert R. Broccoli ja Harry Saltzman. Nad ei olnud aga nõus andma filmimisõigusi Charles K. Feldman'ile, kellel oli esialgu plaanis teha Casino Royale'st ametlik Bondifilm. Siiski otsustas ta filmi valmis teha, kuigi keeras selle kõik jaburuseks ning pilas mitte ainult James Bondi, vaid kogu spioonifilmide žanri. Film on jagatud episoodilise olemse tõttu peatükkideks. Sir James Bond, keda kehastab inglasest David Niven on erruläinud salateenistuse agent, kes kutsutakse tagasi teenistusse uurimaks salaagentide kadumisi ja surmasid üle maailma. Bond keeldub ning M (McTarry) annab käsu hävitada Bondi mõis, ent saab rünnakus ise surma. Bond edutatakse hiljem M-i ametikohale ning tema esimeseks käsuks oma uuel ametil on kõikide allesjäänud MI6 agentide nimetamine koodnimega "James Bond 007" tekitamaks segadust vaenlases. Filmis teeb kaasa ka esimesest ametlikust Bondifilmist tuttav Ursula Andress, kes kehastab miljonärist spiooni Vesper Lynd'i. Muideks, ühe Bondina astus filmis üles ka Woody Allen (Jimmy Bond), kes, nagu filmi lõpus selgub, on Sir James Bondi aravereline vennapoeg ja kõige kurja sepistaja. Filmi lõpus saab õiglus siiski jalule seatud ning Jimmy trikitatakse alla neelama miniatuurset aatompommi, millele järgneb plahvatuslik lõpp. Feldman'i Casino Royale on ainuke Bondi lugu, kus peategelane (ehk siis kõik versioonid temast) saab surma. Kuigi film ise oli pettumus, ei olnud siiski kõik halb. Näiteks filmi nimilugu, Dusty Springfield'i "The Look of Love" sai parima filmilaulu Oscari nominatsiooni ning hiljem on seda kasutatud ühes teiseski spioonifilmis. Nimelt mingil määral just Casino Royale'st inspireeritud spiooniparoodias Austin Powers: International Man of Mystery.
1990-ndatel tahtis Sony Pictures Entertainment, kes oli omandanud kõik Columbia Pictures aktsiad) vändata tõsisema versiooni Casino Royale'st. Peale selle oli neil plaan hakata tootma omaenda Bondi filmide tootmist. Kuid kui Sony sõlmis 1999. aastal ametliku lepingu MGM-ga, loobus ta kõigist õigustest Bondi filmidele. MGM, kellel oli osaline õigus Spider-Man'i filmiõigustele, vahetas nood Casino Royale vastu. Sellega oli MGM-i kompaniil kõik Bondiõigused omandatud, peale filmi Thunderball, mille omanikuks on ikka veel Kevin McGlory. 2004 aga ostis Sony/Comcast konsortsium Bondi filmiõiguste kaasomaniku United Artists'i ning juba järgmisel aastal EON kuulutas välja järgmise Bondifilmi - Casino Royale. Linastumisajaks lubati 17. november, 2006 ning peaosas on sedapuhku uus mees Daniel Craig. Võtteplatsil juhatab vägesid GoldenEye režissöör Martin Campell. Kaasa teevad ka eelmistest Bondidest tuttav Judi Dench (M) ning Desmond Llewelyn (Q). Filmimisega on jõutud juba esimese niikaugele, et välja on lastud esimene tutvustav klipp (http://www.sonypictures.com/movies/casinoroyale/). Lisaks veel niipalju, et 2004. aastal tahtis Quentin Tarantino teha "õige" versiooni Flemingi novelli põhjal. Tal oli valmis kirjutatud isegi käsikiri ning peaosades oleks ta näinud Pierce Brosnan'ti ning Uma Thurman'it. Kuid filmikompanii ei olnud siiski nõus, sest Tarantino ei kuulu DGA-sse (Directors Guild of America - Ameerika režissööride Ühing).