Viimane kuu aega elasime Sydney's, Manly's. Mitte kaugel Freshwater'st, kus me eelmisel aastal end sisse olime seadnud. Kena kant. Ehk natukene liiga rahvarikas, aga kui selle peamisest pralletamise tänavast eemale hoida, võib end päris hästi tunda igal pool. Häid restorane on oma paarkümmend ehk, mida me vaikselt suvaliselt ette hakkasime võtma. Ilmselgelt ei jõudnud suuremat osa külastada. Enamasti saime väga meeldiva kogemuse osalisteks, kuid ühel korral juhtus küll nõnda, et mind võttis kohe päris sõnatuks. Sai mindud kreeka restorani. Selline pisike hubane kohake. Esimese hooga tundus väga meeldiv kõik ja vanataat, kes meid teenendas, seletas ette ja taha kõigest, mis pähe tuli tal hetkel. Siis tuli ära küsimus, mis alati varem või hiljem küsitud saab.. kust te pärit olete. Saades vastuseks Eesti, hakkas juttu veel rohkem tulema ja mitte ainult eesti keeles. Tüüp olla perestroika ajal Moskvas elanud mõnda aega ja oli enam-vähem vene keele ära õppinud. Oli tal siis tarvis hakata seda meile demonstreerima. Ma viisakalt ütlesin, et ma ei mõistnud mitte midagi, mida Sa just ütlesid. Taat sai selle peale justkui pahaseks, jättis jutu katki ja kihutas minema. Hiljem tuli tagasi ning hakkas jälle vene keeles midagi seletama. Anna andeks, mees, ma tõesti ei saa aru, mida Sa räägid. Oh, aga kas te ei räägigi siis vene keelt? Ei. Mis keeles te siis suhtlete. Eesti keeles. See on ju väga sarnane vene keelele. Jah, umbes sama palju kui inglise keel hiina keelele. Sellised kogemused ei tee olemist just positiivsemaks. Pealegi polnud söök ka just parimate killast tol õhtul.
Peaaegu. Homme varahommikul istume esimese lennu peale, mis viib meid 9 tunniga Aasiasse Bangkoki, kus peame passima 8 tundi, et j'rgmise lennu peale saada. 11 tundi lendu ning maandumine Viinis, kus on kergelt v'hem ootamist, ehk et umbes 7 tunni kanti ehk oli. Ning siis viimased paar tundi ]hus taas ning peaaegu kodus. Peaaegu, sest Eestist lendama hoopis yle ning maandume Helsinki Vantaa lennujaamas. Neljap'eva hommikul praamiga Eestisse ning reedel Tartusse. Ja ilmselt igasugused t'psemad plaanid 100% puuduvad.
Praegu on pea paksult segadust t'is. Ei oska kohe mitte arvata heasti ega pahasti kojulendamisest. Yhelt poolt on muidugi jube tore pere ja s]pru ja tuttavat kanti n'ha, teisalt on selline ]]nes teadmatuse tunne j'llegi sees. Peaaeegu samasugune kui kahe aasta eest, mil kodust lahkusime. Meie peamine Austraaliassetuleku p]hjus oli vastutuse ja 'elu alustamise' eest pogenemine. Me lootsime, et siin olles kukub p'he m]ni idee, kuhusuunas oma elu edasi suunata. Aga tegelikkus on selline, et me oleme umbes sama targad kui lahkudes. Kui mitte veel rohkem segaduses, sest valikuid tundub nyyd nii palju enam olevat. Ja ma ei n'e enam oma elu just raudkindlalt Eestiga seotud olevat. Seega tuleb j'lle v]tta ette yks p'ev korraga ning loota, et m]ned asjad ise paika loksuvad. Ning yritada v]tta parimat, mida sellest porisest Eestimaa sygistalvest v]tta saab.
Tegelikult peab tõdema, et takkajärgi mõeldes on väga hea, et kukkus välja nõnda nagu ta kukkus ning me viimase kuu oma kahest aastast Sydneys oleme. Majandusliku seisukoha pealt see ehk nii kõige parem ei ole, kuid rannad on ainult poole minuti jalutuskäigu kaugusel ning kõiksugu restosid ning mõnusaid pisikesi poode ja kohvikuid ja kohti, kust värskeid juurikaid ja puu- ning aedvilju saab on ümberringi nii palju, et ei tea kohe kust otsast alustadagi. Ja Holly ning Lucy elavad ka väga lähedal ning saab nendega ka päris palju aega veedetud koos. Pealegi on päris mõnus peale pikka metsas elamist inimesi enda ümber näha. Mulle meeldib inimesi jälgida. Nendega mitte nii väga suhelda kuivõrd lihtsalt istuda ja vaadata, mida see või teine teeb või ei tee, või kuidas välja näeb või üritada arvata, mis kellelgi parasjagu plaanis on. Isegi töö on meil olemas. Mis ühest küljest jätab kõvasti vähem aega tegeleda kõige sellega, mis tegelemist tahab - et ehk mis eelmisel siinveedetud kaheksal kuul tegemata jäi - kuid teisalt teenib nii mõnegi lisadollari. Või no vähemalt on kulud/tulud omadega julgelt nullis. Ja ilmselt liig palju vaba aega ajab pea sassi nii ehk ja naa. Töökoha endaga on mul muidugi selline niivõijanaa suhe. Mul on ikka nõnda hea meel, et ma seda pikemat aega ei pea tegema, sest selline üheülbane kontoritöö ei ole ikka üldse kohe minu rida. Tunnen end üks korralik tööriist peos ja väljas värske õhu käes tunduvalt paremini. Samas on uued kogemused alati teretulnud ja ega see kogemus päris külgi mööda maha ilmselt ka ei jookse.
13 päeva. Või umbes nii. Alles see oli, kui oli jäänud 13 kuud. Ja 13 nädalat. Kuidagi õõnes tunne on sees. Mitte, et ei tahaks koju minna. Väga tahan. Aga umbes sama palju tahan ka siia jääda. Kui oleks antud võimalus viisat veel aasta võrra pikendada, siis ma ei julge päris sada protsenti väita, et ma seda võimalust kõvasti kaalunud ei oleks. Õnnetuseks või õnneks seda valikut meile ei ole antud ning lennupiletidki juba taskus. Aga ma olen päris kindel, et me hakkame seda kahte aastat väga taga igatsema. Kaks aastat tagasi Eestist lahkudes sellist tunnet kusjuures ei olnud. Küllap seetõttu, et teadsime, et see kõik ajutine ning juba õige pea koju naaseme. Nüüd aga on selline kerge teadmatus. Ei tea ju kindla peale öelda, et siia üldse kunagi tagasi tuleme. Pigem jah kui ei. Oeh. Päikese ja rannad tahaks endaga kaasa võtta.
Liisi on ypris veendunud, et Michael Jackson ei ole sugugi mitte surnud. Otse vastupidi. Liisi usub, et tyybil sai lihtsalt villand k]igest ja k]igist ning otsustas oma surma lavastada, et rahus pensile minna. T]en'oliselt ostis endale m]ne saare kesk permuuda nurki, kohe John Lennoni ning Elvise k]rvale, kes seal siiani lahedalt vanadusp]lve naudisklevad. Mine tea. On kuidas on, tema l'inud suvesse plaanitud comeback kontsertid Londonis toovad vaatamata 'ra j''misele siiski p'ris korraliku raha sisse, sest proovidest on kokku pandud nii uus album - mis kyll v'lja arvatud yks lugu on p]him]tteliselt j'rjekordne "parimad" kogumik - kui ka kontsertfilm, mis paisati kaheks n'dalaks k]ikidesse maailma kinodesse. Ilmselt on yleliiane ;elda, et piletid l'ksid sama heasti kaubaks kui nood 50 v'ljakuulutatud ;raj''nud kontserti Londonis. Ja tundub, et k]ige suuremad p;idlahoidjad on asiaadid ning eurooplased. Me ei saanud ka juhust kasutamata j'tta ning aus]na, mina olen t'iesti rahul. Justkui yks hea kontsert pisukeste vahepaladega oli. Ning mine tea, ehk yhel heal p'eval Mihkel Jaakson pyhib oma paradiisisaare liiva jalgadelt ning ilmutab end taas. V]ibolla siiski mitte.
