Plaan nr.9

Nyyd, mil Great Ocean Road on selja taga, on fotokas t'is pilte vapustavalt ilusatest kohtadest. Nyyd aga suundume j'rgmisele suurele teele - Great Alpine Road'le. Kuuldavasti olla seal kusagil eile isegi lund juba sadanud. Mine tea, ehk veab meil t'na ka. Ja kui h'sti l'heb vallutame Austraalia katuse ka l'hip'evil.

Yks pilt janusest Liisit ka illustratsiooniks

Teisest ja kolmandast

Ja mina mõtlesin kogu aeg, et kirjutan ikka iseenda jaoks. Noh, et kunagi hiljem oleks ikka tore lugeda, et kus ja mida. Vahepeal aga ei olnud internet käepärast ja siis ei viitsinud miskit kirjutada ja ega ausalt öelda polnudki suurt millesti heietada, sest kaua Sa ikka viitsid lugeda pirnidest ja õuntest. Samas mine tea, ehk teistel oleks jube põnev lugeda, kuidas puuviljad meie toidulauale saavad. Igal juhul hakkasid inimesed siit ja sealt pärima, kas meiega ikke kõik kombes on.. pole ikka nõnda kaua kirjutanud ja puha. No tuleme siis neile kenasti vastu, et te ei peaks muretsema meie tervise ega heaolu pärast.
Esiteks - meiega on kõik kombes. Väikesed päikesepõletused ja kriimud siin-seal kuuluvad asja juurde ning pidevalt kinnine nina on lahti ainult selleks, et kõvasti tilkuda. Aga mõningatest asjadest, mis viimase kuu aja jooksul toimunu hulgast leiab äramärkimist või lihtsalt miskit, mis on silma taha ja kõrva hakanud.

Auto ostsime. peaaegu neli kuud olime jalamehed olnud. Seega võib seda pidada üheks tähtsamaks ostuks meie senisel reisil. Austraallaste jaoks tundub auto olevat täpselt niisama iseenesest mõistetav vidin nagu meil Eestis seda on mobiiltelefonid, mida igaühel on vähemalt kaks. Kui Sa kusagile rohkem kui paar km jalgsi kõndima peaksid, pööritavad kohalikud imestunult silmi ja ei suuda kuidagi aru saada, kuidas selline asi üldse võimalik on. Meie auto-ost nägi välja umbes samasugune nagu Austraaliasse tulek. Ühel päeval üks kaaspirnikorjaja ütles mulle, et leidis meile täpselt õige auto. Päeva lõpus oli juba proovisõit tehtud ja järgmine päev leping sõlmitud. Päris ostuga läks natukene aega, sest mehhaanik, kes seda müüs, lubas ühtteist veel üle vaadata ja rehvid uute vastu vahetada. Auto-ostu kõige keerulisem osa siin oli selle enda nimele registreerimine. Nimelt tahtis ametnikuhärra autoregistris tõendit, mis tõestaks, et me ikka siin osariigis elame. Vabandage, me oleme turistid, meil ei ole püsivat elukohta.. Ei aidanud. Õnneks toosama mehhaanik vedas paberile oma allkirja, et jah, need tüübid tõesti elavad selles puuviljafarmis. Registrisse sõites voolas muideks radikas jahutusvedelikust tühjaks, kuid õnneks oli roolis toosama mehhaanik ise, kes autot müüs, seega läks üks päev veel aega, kuni ta radika uue vastu välja vahetas. Lõpp hea kõik hea ja Ford Falcon Stationwagoni omanikud nüüd olemegi.

Viimased nädalad korjasime peamiselt õunu. Teinekord olid päris ilusad ja suured teised. Siis läksid päevad ka kiiremini ja tuju oli parem, sest korjasid rohkem ja raha sai ka rohkem. Teinekord aga olid õunad parajad vissid ja siis tundus, et kõik läheb ainult allamäge. Siis oli kohe hea meel vaba nädalavahetus võtta. Ühes sellisel läksimegi sakslaste Ernsti ja Ilonaga Murray jõe äärde. Murray jõgi on Austraalia kõige suurem jõgi ning on ühtlasi piiriks Victoria ja New South Wales osariikidele. Ühe korra sõitsime isegi üle jõe, teise osariiki, kus leidsime tankid ja lennukid eest. Üks peen hotell oli oma õuele need teistele vaatamiseks välja pannud. Aga jõgi oli hästi ilus. Ja lai. Ja väga kiire vooluga. Lausa nii kiire, et ükskõik kui kiiresti Sa ka ei ujunud, enamasti liikusid ikka tagurpidi. Kui hästi läks siis võib-olla ka natuke aega koha peal. Jõele lisas meeldivat aurat ka see, et vesi oli hästi puhas ja põhjas võis näha sätendamas pisikesi kuldseid täpikesi. Jõudsime kõik koos arvamusele, et see peab olema kuld. Oli ju siinkandis poolteistsaja aasta eest suur kullapalavik. Kahjuks me ühtegi märkimisväärselt suurt tükikest leida ei suutnud. Kala üritasin ka püüda. Sain ainult ühe pisikese, mille tagasi vette päästsin. Üks 9-aastane poisike oli aga eelmisel õhtul sikutanud välja 60 cm-se purika. Vot siis.

Kui me Sheppartonis puuviljade korjamisega alustasime, oli meil veel too pisike telk, mille olime saanud Marilt ja Joelt. Too aga jäi pisikeseks, sest pika reisu peal tahes-tahtmata koguneb kõiksugust kola rohkem kui tarvis. Pealegi ei olnud too telk üldsegi veekindel. St vihmakindel. Telgid ei ole siin üldse kallid ja 50 dollari eest saimegi uhke kolme persooni telgi. Hea telk oli. Ainult lukud ei tahtnud peale paari nädalat enam kinni püsida. Sai siis poodi tagasi viidud, et ehk saab uue telgi asemele või nõnda. Tädi asjade tagastamise letis surus meile aga vägisi raha peale. Saimegi kõik oma 52 dollarit ja 90 senti tagasi. Ja see tädi ei vaadanud isegi sinna telgikotti sisse mitte. Me oleks võinud selle pirne ka täis toppida. Aga täpselt nõnda lihtne ongi siin Austraalias asjade tagastamine. Täpselt sama lihtsalt käis teises poes kõlarite välja vahetamine. Üldse ei lugenud, et karp oli täiesti katki rebitud. Klient on ikka tõeline kunn.

Peale tööpäeva oled tavaliselt nõnda väsinud, et väga pead vaevata ei viitsi söögitegemisega. Aga kaua Sa ikka kiirnuudleid sööd. Vastus - päris kaua, kui neid teha ebakiirnuudlilikult, kuid jätkuvalt kiiresti. Nõnda mõtlesingi välja retsepti, mis on kiire ja võimaldab ära kasutada kõik, mis kapis leidub. Peaaegu.
Vaja on: paar-kolm pakki kiirnuudleid, porgandit, lillkapsast (võib igast muid juurikaid ka), sibulat, sinki (või vorsti või viinereid või misiganes liha või kanasüdameid (minu lemmikud)), muna, seeni, minimaisi, küüslauku, tsillikastet, soola ja pipart. Kõik, mida saab hakkida, see hakkida. Seejärel kõik kuumale pannile kuuma õli sisse täpselt nii kauaks kui tarvis ja nii väheks kui vajalik. Kiirnuudlid tõsta kuuma veega anumasse ja lasta neil tõmmata minutike (oleneb kas tahad natuke krõmpsuvaid või päris pehmeid). Kui nuudlid pehmed, siis nood ka pannnile. Nuudlimaitse võib tassis natukese veega ära lahustada ja ka kõigele otsa valada. Päris lõpus veel tsillikastet maitse järgi ja mõned munad ja segada seni, kuni munad tahkunud on. Kõrvale võib pakkuda röstsaia ja külma piima. Head isu!

Kärbsed ja sääsed. Ei suudagi valida, kummad on ebameeldivamad. Ehk kärbsed siiski, sest sääski ei näe tavaliselt enne õhtut. Kärbsed raisad lendavad tööd tehes kogu aeg suhu ja ninna. Kui suu saab veel kinni hoida, siis nina kaudu peab ikka aegajalt hingama. Ja kui kärbes täpselt sissehingamise hetkel otsustab Su ninasõõrmetest sisse lennata, siis võib ta välja tulla alles peale ninasõõrmete ja kurgu ja suu läbimist. Õnneks minul seda ei juhtunud, aga paaril korral pääsesin napilt allaneelamisest. Alati sai ikka kuidagi välja köhitud. Sääsed aga oma öise eluviisiga võivad une päris katkendlikuks teha oma tüütu pinina ja suskamisega. Kui aga uni pininast üle käib, võid hommikul ärgates avastada, et oled läbi une end puruks kratsinud. Sääskede vastu aitab liikudes hästi suvaline sääsemürk ja magades suur sääsevõrk, mille saab voodi kohale riputada. Kärbeste vastu aitab aga ainult ja ainult rosmariini sisaldav kreem, mis on tegelikult hobuste tarvis mõeldud, kuid mis töötab väga hästi ka inimeste peal. Kärbestele ei meeldi rosmariini lõhn. Kohe üldse mitte. Seda kreemi natuke oma näole kandes on huvitav vaadata, kuidas nad üritavad Su näole maanduda, aga justkui mingi nähtamatu sein oleks vahel. Kahjuks seda kreemi igas poes ei müüda, aga väljas töötavale inimesele on see vaat et kohustuslik ost.

Kui linnast välja sõita.. vähemalt nõnda kaugele, et linna valguskuma enam segama ei jää, saab siin selge taeva korral öösel väga kaunist ja selget tähistaevast näha. Ma ei ole päris kindel, millest see tingitud on, et tähed siin nii palju kirkamad, aga ilmselt peab olema sama põhjus, miks päike siin kordades ohtlikum on - õhuke taevas. Seega kõik, mis meie kodupallist väljapoolt siia tahab paista, teeb seda palju paremini. Teinekord ehk liigagi hästi. Liisi leidis siit ka mitmed kodust tuttavad tähtkujud üles, olla teised ainult tagurpidi või muidu kummalise nurga all. Mina miski tähetark pole, aga isegi minusugused puupead leiavad üles Milky Way, mis on eriti intensiivne täheriba üle taeva laiutamas. Liiga sürr tundus see kõik esimesel korral. Nüüd ikka ja jälle öösel välja sattudes jään alati mõneks minutiks lihtsalt taevast vahtima. Aga kui kuu juhtub ka veel sirama, eriti täiskuu, siis võib väljas vabalt raamatut ka lugeda, sest tõesti nii valge on. Kuu on ka muideks tagurpidi taevas nagu tähtkujudki. Kasvab ja kahaneb ka teisipidi.

On käidud nüüd korduvalt Sheppartoni lähemas ümbruses veiniistandustes. Üks erilisemaid, mis mulle meelde jäi ja eriti meeldis, oli Tahbilk. Nemad omavad Austraalia vanimaid viinapuid. On need muide maailmaski ühed vanimad, kui mitte kõige vanemad. Istutatud aastal 1860. Ja siiani kannavad vilju. Ja siiani korjatakse neid käsitsi. Ja hind on mitte vähem kui 100 dollarit pudeli pealt. Nende veinikelder jättis ka kõige parema mulje. Eriti avaldasid muljet need tuhanded üksteise otsa laotud veinipudelid. Tolles istanduses käisime koos Keviniga, kes oli meile giidiks. Nad siis Liisiga "testisid" suurema osa veine ära. Sellest oskab ehk Liisi ise paremini muljetada. Meie veini ei ostnud sealt, küll aga kolm purki erinevate viinamarjade moose. Head moosid.

Austraalias võib jalgrattaga sõita kiirteedel:S Täiesti ametlikult. Kiirteedel enamasti peale- ja mahasõidud on ühetasandilised, seega võib veel näha märke, mis hoiatavad jalgrattureid, et nad ikka autodele eelisjärjekorras õiguse sõita annaksid. Aga kui Sind ei häiri 110 km/h (olgem ausad, enamasti ikka kiiremad) mööduvad autod, siis ole lahke. Ära ainult kiirust ületa.

Nüüd reisudes oleme jälle kokku puutunud tuleohuga. Alati tuleb täpselt järgi uurida, kas ja kus ja kuna tohib tuld teha. Teinekord on miskid tingimused, teinekord aga absoluutselt igasugune tuletegemine keelatud. Et kodanikel ja juhukülalistel oleks aimu, mis toimub, on miskid asjapulgad pannud teeservadesse suured osutiga plakatid, mis meenutavad pooleks lõigatud kella. See plakat on siis viieks sektoriks jagatud.. Low, Medium, High, Very high, Extreme (madal, keskmine, kõrge, väga kõrge ja ekstreemne) Ja siis osuti on alani ühe nendest peal. Ainult ühe korra olen ma näinud seda kõige madalamal. Enamasti kahe kõrgema astme peal on. Seega ei imesta, et siin tihti on metsad põlemas. Eriti kui nad ise süttivad. Just.. Suurem osa Austraalia metsasid on eukalüptimetsad (siin kasvab enam kui 700 liiki erinevaid eukalüpti puid). Eukalüpt aga eritab endast mingist süttivat õli, mis aurustub ja metsa all ringi heljub. Olen kuulnud isegi juhtudest, mil puud on "plahvatanud". See kõik on aga pannud need puud end sellise eluga kohanema ning suurem osa eukalüpti puid suudavad peale põlemist väga kiiresti taastuda. Jah, mets võib põleda ning kõik, mis sellest alles jääb.. on mets. Alusmets muidugist hävib, aga suured puud ajavad paha koore maha, kasvatavad uued lehed ning jätkavad olemist. Muideks, suurem osa eukalüptipuid on igihaljad, seega siinmaal on metsad aastaringi rohelised. Poole ajast küll siiski kollakaspruunid, sest kõik tundub väga kuivanud olevat kõikseeaeg. Mis jällegi on väga tuleohtlik.

Pilt vol.9

Vahepeal sai vahelduseks korjamisele ka sellist tööd teha. Ehk siis õunapuude (suvine) kärpimine. Idee on saada rohkem valgust õuntele, et nood muutuksid kenaks punaseks. Siin on väga rangelt paika pandud nõuded, kui palju peab mingil sordil olema seda või teist värvi, kui palju suhkrusisaldus ja kui suured need olla võivad. Peen värk. Igal juhul teenis selle tööga päris hästi, aga väikesed käärid tapsid ikka käed päris ära.


40 kraadises kuumas oli kastmisvees päris jahutav ringi tatsata.


Tehniliselt minu esimene auto. Meie Astra on passi järgi Liisi oma. Nüüd oleme mõlemad autoomanikud. Igatahes me loodame väga, et see Ford meid siin truult teenib ja keset mittekusagit ära ei lagune. Seni on igatahes end igati heast küljest näidanud. Ainult kütust kipub palju võtma:(


Tundub, et siinmail on kõik võimalik. Tahad ostad omale kiriku, ehitad selle sees kahekorruseliseks osaliselt, viskad altari välja ja paned selle asemele köögimööbli ning tunned end nagu jumal:)


Vaikne õhtu.


Enne tormi.


Nõnda see puude kastmine käiski. Lükati lihtsalt tonnide viisi vett vao vahele ja lasti vaikselt pinnasesse imbuda.


Vahest lähevad puud ka lolliks peast. Taustal on näha pirne... ilusad ja suured. Kuid siin-seal võis näha veel üksikuid õisi. Väga tahaks näha neid suuri istandusi õitsemise ajal. Eriti kirsse.

Video vol.3

See on see koht, kus jõgi läheb kaheks. Suur osa veest suunatakse peakanalisse, mis hiljem hargneb nagu veresoonestik mööda ümruskaudseid valdusi väiksemateks kanaliteks, viies vee farmidesse, kus seda kasutatakse peamiselt viljapuude kastmiseks.



Meie ei ole süüdi, et pirnid nii naljaka plärtsatusega maha kukuvad. See lihtsalt kutsus kohe tegema kõiksugu eksperimente:)

Pilt vol.8

Austraalia ei ole sugugi mitte alati nii soe kui meile, eurooplastele, elu aeg sellist pettekujutelma ette söödetud. Ka siin on talved, vaatamata sellele, et suurem osa puid jätkuvalt rohelised püsivad ja vikerkaarevärvised linnud kusagile ära ei kao. Kagu-Austraalias on mägedes lausa vinged suusakuurortid, mis ei jää millegi poolest alla Euroopa parimatele. Aga lund võib sadada ka mujal kui ainult kõrgel mägedes.. kuigi see enamasti kauaks maha ei jää. Ka jäide ning rahe pole üldse võõrad asjad. Eriti lõunas. Selleks ongi tihti viljapuud kaetud tohutute võrkudega, et kaitsta rahe ja härmatise eest. Igal juhul ei ole see odav lõbu, sest ühe väiksema farmi kõigest kolmandiku puude katmine läks maksma juba paar miljonit Eesti krooni. Aga kui oled kaotanud mitmel aastal järjest kogu saagi rahe tõttu, siis tundub see olevat igati asjalik investeering.


Nõnda rikkus majja toodi.


Juba kodus ma arvasin, et siin saab meil nimedega raske olema, sest inglise keelt kõnelevate rahvaste keel tavaliselt ei paindu Eesti nimesid välja hääldama ja nõnda olemegi siin Matt ja Liz tavaliselt. Aga teinekord piisab juba kahest inimesest, et meie nimed saaksid hoopis aasiapärase kõla Masi ja Usi. Telefonimängusündroom.


Töökus ei anna häbeneda ja kui tossud väga näljaseks on muutunud, siis viimases hädas tuleb appi võtta teip. Ohtralt teipi isegi. Hakka või kingsepaks.


Ühel kenal hommikul avastas meie boss Kevin, et tema aeda on omale kodu leidnud metsikute mesilaste pesakond. Ta võis ainult kergendust tunda kui nad paar päeva hiljem otsustasid, et neile ikkagi see koht väga ei meeldigi ja lahkusid, sest tegemist oli eriti vihaste ja suurte isenditega. Tasuta mett ei ole olemas.


Juba aastaid ei ole lõunas vett sadanud. See on omakorda tinginud ranged veepiirangud, mis omakord mõjutab kõvasti farmerite elu. Puud ei kanna vilju, kui nad vett ei saa ja vihmatants ei ole juba ammu aidanud. Seega on farmerid ehitanud riigiga koostöös välja päris keerulised kanalite süsteemid, mida kaudu juhitakse igaühe koduukseni jõevesi, mida kastmiseks saab kasutada. See ei ole aga sugugi odav lõbu ja kohalikud veega majandavad organisatsioonid jagavad vett väga kiivalt ja peavad korralikult arvet, kuna ja kui palju kellelegi anda. Enne kui mindi üle moodsatele elektroonilistele veemõõdikutele, mis kasutavad päikeseenergiat kasutati vesirattaid, mis igas kanalis olid ja mis iga kord täisringi peale käies oma meetrile ühe numbri jälle juurde liitis. Nood ei olnud aga eriti täpsed. Kuid farmerid on siiski kavalad ja üritavad kogu aeg vett enda kasuks üle kanaliserva "loksutada".


Ma ei ole päris kindel, kas tegemist on sama mesilasperega, kes Kevini juurde end kord sisse seadnud olid, kuid paar päeva hiljem kuulsime (mitte kaugel Kevini juurest) üht vana eukalüptipuud madalalt sumisemas. Lähemal vaatlusel selgus, et selles olid omale kodu leidnud samuti mesilased. Huvitav, kas seal mett ka leida võib?


Veiniistanduse tagahoov.


Veinikeldris. Igas selles vahes on 8000 pudelit veini ootamas oma korda. Kõik käsitsi läbi aastate sinna laotud. Huvitav kuidas nad pärast nad kõik need sealt kätte saavad? Ilmselt samuti nagu siilid sugu teevad.. Hääästi ettevaatlikult.


See ongi see Walesi juurtega Austraalia mees Kevin, kes oli meile poolteist kuud ülemuseks ja peris heaks sõbraks. Väga isesorti mees igatahes. On pannud nii mõnelegi asjale teisiti vaatama ja mõtlema. Ja oleks see tema teha, oleks tal omal ka keldris sellised veinivarud.


...3567, 3568, 3569, 3570...


Tammevaadid, milles viinamarjamahl veiniks võlutakse. Kuna Austraalias tammesid ei kasva, siis tuuakse seda sisse "vanast maailmast" (tihti Prantsusmaalt). Meie aga avastasime, et ühest sellisest vaadist saaks peris uhke sauna ehitada:)


Paremal ongi see One-Bin-Wonder Mikihiiremees Josh Ameerikamaalt. Koos oma uue armastusega Prantsusmaalt (Marine). Prantslased on muide hästi toredad. Seni kuni nad üksi või kaksi on. Enam kui kaks prantslast võiva olla väga tüütud, lärmakad, isekad ja üldse mitte toredad. Õnneks leidub alati ka erandeid.


Tahbilki (viinamarja istanduse nimi) Shirazi (viinamarja sort) viinamarjad on maailma vanimad. Istutatud 1860, on neil õnnestunud vältida kõik muud istandused hävitanud haigusi. See teeb need eriti hinnalisteks ja nendest valmistatud veini eest küsitakse silmapilgutamata vähemalt 100 dollarit pudeli pealt. Ja kui enamus muid viinamarju korjatakse masinatega, siis neid siiani käsitsi, et säästa taimi.


Eksole ju kaunis:)


Siitsamast tulebki vesi pirnidele ja õuntele mööda pikki kanaleid. Väga lihtne, varastatakse jõest. Järvedest ka.


Sheppartonis sattusime täiesti juhuslikult käsitöölaadale ja kuidas Sa sealt ikka lahkud tühjade kätega. Inimesed ju nõnda palju vaeva näinud. Nõnda kaunistabki meie auto tuuleklaasi nüüd klaasist ämblik. Justnagu merevaik, kas pole?


Kui meil telgilukud katki läksid, kolisime ümber karavani, mis on meie koduks olnud päris mitmed nädalad. Pole just suurem asi, kuid vähemalt sai püsti sees ringi liikuda, erinevalt telgist. Samas õhtuti sääski taga ajada oli hulga suurem ettevõtmine kui see telgis oli.


Meie saksa sõbrad vedasid meid ükskord väga ilusasse laagrisse Murray jõe äärde Yarrawonga ja Cobrami vahel. Suurepärane õhtu oli ja sellesamuse lõkke kohal sai esimest korda känguruliha grillitud. Maitseb nagu maks.


Autu:D


Ikka ei ole veel väsinud imetlemast taevast...


... sest see on lihtsalt võrratu.