One bin wonder

Bin on selline suur kast. Võib olla väike ka ma arvan. Aga meil on nad päris suured. Ja puust. Mõned siiski plastmassist ka. Sinised. Nende sisse korjasime ainult virsikuid, aga need ajad on õnneks nüüd möödas, sest virsikud panevad naha väga pahasti sügelema ja mõnedele tekitavad isegi allergia nii et terve ihu pisikesi punaseid täpikesi täis. Ja siis muudkui kratsid ennast. Nõnda me oleme igatahes juba mitu nädalat täitnud pirnikaste. 6-8 kasti päevas keskmiselt. Üks kast tunnis või natuke rohkem. Mitte just kõige paremad me ei ole selle tulemusega. Kuid mitte kõige viimased ka. Sest kõige viimast kohta hoiab enda käes üks Miki-Hiire-maalane. Keegi ei tea, mis on tema saladus. Kuidas ta küll nõnda aeglaselt korjata suudab.. Kuid ise ta on kogu aeg täiesti positiivne. Mis sellest, et päevas teenib ainult mõnikümmend dollarit nõnda. Las laps teeb, mis laps tahab. Peaasi, et laps õnnelik on. Ja Ühe-kasti-imena tuntakse teda alates nüüdsest. Sellel päeval kui Ühe-kasti-ime Josh Miki-Hiire-maalt siia pirne korjama tuli sõitsime meie koos kaas-eestimaalastega Sheppartoni linna sisse ostma. Josh, kes tahtis jubedasti internetiseeruda tuli ka kaasa ja hüppas poole tee peal ühte pisikesse külaraamatukokku arvuti taha. Meie sõitsime edasi omi asju ajama ja lubasime teda hiljem peale korjata. Mõeldud tehtud ja läinud me olimegi. Kui me poole tunni pärast tagasi olime, oli raamatukogu juba suletud. Ja Josh, kes pidi meid sellesamuse raamatukogu ees ootama, oli kadunud. Vaatasime siit-ja-sealt-poolt maja, aga ei kedagi. Isegi ületee olevasse poodi kiikasime sisse. Ikka ei kedagist. Mõtlesime, et küllap leidis mõned semud, kellega külapubisse õllet limpsima läks. Või leidis raamatukogust endale teised rattad alla. Kui pole siis pole. Suur inimene, eks ise tea. Najah, igatahes tagasi laagripaigale jõudes ei polnud ei Joshi ega kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes teab kus ta olla võiks. Noh, anname poisile natuke aega. Nii hommikuni või nõnda. Backpackeritel ikka teinekord ajataju kaob ju. Ja hommikul oligi poiss platsis. Koos väga naljaka looga. Seda nõnda naljakalt edasi rääkida ei saa, seda lugu peab Miki-Hiire-mehe enda käest kuulma. Aga lühidalt kokkuvõttes oli asi nõnda, et ta ikkagi ootas meid. Läks ainult natukeseks ajaks raamatukogu taha taksofoniga helistamist tegema. Ja nõnda me siis üksteisest mööda vaatasime. Ja vaene poiss mõtles juba, et oleme ta maha unustanud kui oli mõne tunni õnnetult istunud ja oodanud ja päris mitmed kohalike tule-meiega-pubisse-lakume-end-maani-täis kutsed viisakalt ära öelnud. Kõik see ei oleks pooltki nii naljakas, kui ei poleks järgnevaid fakte: Josh ei teadnud farmi nime, ei teanud ta ka ülemuse nime, ka ei olnud tal õrna aimu, kuhu suunas linnast välja minema peaks.. või kui kaugele. Tegelikult ei teadnud ta mitte midagi peale ühe traktoristi nime siin. Ja vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Ja kõigist neist teeotsadest valis ta just selle õige, kuhu hääletama minna. Ja vaatamata pimedale (pimedas üksi hääletades ei taha keegi Sind peale võtta isegi Austraalias, eriti ei aita kaasa ka fakt, et oled selline karvase väljanägemisega meesterahvas) õnnestus tal juba kolmanda auto peale saada. Ja pärast oma õnnetu saatuse kurtmist hakkas autojuhil Joshist nii kahju, et vedas teda farmist farmi, kuni lõppeks jõudsid tuttavasse paika. Kas see on õnn või pime õnn või loll õnn?! mina ei tea, aga loo pisem moraal on see, et kui pead kedagi ootama, siis on Sinu enda huvides seda teha seal ja siis kui kokku lepitud. Vot siis.

Nüüd natukene teisel teemal. See nädal möödus tööl ootusärevuses. Oli ju mida oodata, sest Madis (hästi suured paljutänud Sulle veel kord) pani Eestist teele postipaki. Paki sees oli karp, mille sees oli kaks plaati ja karbi peal neli silmamuna, mis moodustasid sõna dagö. Ma olin nagu väike laps, kes ootas jõuluvana. Ja kohe varsti oli meie telk elektrifitseeritud ning arvut sinna sisse valmis säätud. Alata võis üks parimaid dagö kontserte, millel mina osalenud olen. Kaudselt, aga siiski. Ma ei olegi seni Austraalias veel Dagö kontsertil käinud:). Ja nõnda käib see dvd juba päris mitmendat ringi. Jaa, kontsert oli tõesti vahva. Ja Dagö oli jällegi oma täiustatud koosseisus. Ehk siis natuke silmailu ka:) Aga minu jaoks kõige meeldivamaks üllatuseks oli lisades olev Dagö ja Singer-Vingeri trummarite "duell". Käre-maru-vahva. Natukene lootsin ja ootasin ma plaadilt ka herr Saatpalu enda sõnavõttu, mida seal siiski ei olnud. Ehk järgmine kord. Aga see-eest oli olemas laul Tagareas. Isegi kahes versioonis. Pea-aegu täiuslik. 5 väikese miinusega.

Leto Svet??

Pirnid, pirnid, armsad pirnid. Ei ole me kusagile 'ra kadunud ega kedagist. Lihtsalt internet ei anna ennast k'tte nii lihtsalt enam. Varsti juba kaks n'dalat oleme pirne korjanud. Ja aina paremaks l'heb. Kuid niipea kui reisirahad koos, et edasi liikuda, paneme kohe siit minema. Sest terve Austraalia ootab veel j'tkuvalt avastamist.
Ja ma loodan, et Kreisiraadio oma napaka looga j]uab Euruvisiuunile, sest see on lihtsalt liiga napakas. Nagu terve see yritus yldse.
Ja Kadri, kirjuta meile ikka:)

Pilt vol.7

Ei ole ]rna aimu ka, mis selle vankri otstarve v]ib olla


Keset Sheppartoni on yks pisike j'rv, mis enamuse ajast n'eb v'lja selline, kuid millest parematel p'evadel v]ib isegi kala saada.


Sakslased, jaapanlased, prantslased, iisraellased ja eestlased. Nyydseks on paljud juba tomatitega hyvasti j'tnud.


Pirnid


Liisi pirnipuu otsas


Sellised n'evad v'lja eukalyptimetsad.


Virsikud


Tomatid

Bon Terre pirnid ja virsikud

Ja tõesti on. Virsikud maitsevad otse puult korjates palju paremad kui eales varem. Ja isegi pirnidel on hoopis teine maik, vaatamata sellele, et nood veel päris küpsed ei ole. Igal juhul on mul väga hea meel, et pääsesime sealt tomatifarmist. Iraagid tahtsid meist vist nii väga lahti saada, et isegi oma jumala nimel olid valmis vanduma, et nemad ei ole näinud kedagi tomateid loopimas ega ammugi ise loopinud ja hakkasid hoopistükkis prantsalasi süüdistama. Ja kuna meil olla sama jumal, siis me justnagu peaksime neid uskuma ja nõnda. Ja kuna ülemus oli neil miski onu või midagi, siis käis terves selles farmis üks onupojapoliitika vist. Mul ei jäänud muud üle kui kõige suuremale ülemusele samal päeval öelda, mis mina ja sakslased arvame. Loopiku nüüd nii palju tomateid kui kulub, sest meie otsustasime, et selliste inimestega koostöö ei ole see, mille pärast me Austraaliasse tulime. Et me nüüd justkui töötud olime, pidime hakkama jälle uut otsa otsima. See aga oli lähemal kui me arvasime. Meie majutaja (kes oli ka araablane, kuid hoopis hästi tore inimene) ütles, et mõistab meid meie mures, kuid ei saa aidata muud moodi, kui meile uut töökohta pakkuda. Tegelikult isegi mitut. Mina esialgu väga positiivselt meelestatud ei olnud, kuid mul on tõsiselt hea meel, et me oleme nüüd tema isa farmis tööl. Väikese üllatusena tuli sinna jõudes see, et isa on hoopiski kasuisa ja täiesti kohalik taat. Täpselt selline farmer nagu nad siin on. Meie otseseks ülemuseks on aga hoopis üks Walesi juurtega ja laheda aktsendiga tüüp, kes on just täpselt selline ülemus, keda julgeks teistelegi soovitada. Ja kui veel lisada faktid, et me teenime siin paremat raha ja saame pealegi süüa nii palju pirne ja virsikuid ja õunu kui kulub, on üleliigne lisada, et see on sada miljonit korda parem koht. Õnneks mul ei tekkinud tomatite endite vastu mingit vastikustunnet ja nood maitsevad jätkuvalt head. Aga enne veel kui siia ümber kolisime, korraldas Nino (ehk siis endine katusealuse pakkuja ja praeguse ülemuse kasupoeg) pisikest sorti piduõhtu, kus kõik pidid midagi oma kodukandi traditsioonilist sööki tegema ja endaga kaasa võtma. Jaapanlannad üllatasid mind kanapugudega, sakslased tegid pastat, keski tegi isegi suppi ja laual oli veel igast sorti head ja paremat. Meie, tagasihoidlikud ja fantaasiavaesed eestlased, tegime maailma kõige parema kartulisalati, mis eriti meeldis sakslastele ja nende sõnul meenutas neile üldse väga nende endi kodust kartulisalatit. Linnuke jälle kirjas:) Ahjaa, meie Wales´lasest pomo Kevin oskab nüüd öelda tere hommikust. Näis kas tal see peale kahepeävast tööseisakut ka meeles on:) ja täna nägime Sheppartoni linna peal (pirnid peavad paar päeva kosuma ja anti vabad päevad, mida me nüüd linnas sisustame) prantslasi tomatifarmist. Tuli välja, et ka nende närvid ei pidanud enam seal vastu ning tulid sakslastega tükkis kõik tulema sealt:)