Kui Nintendo oli Super

Filosoofiaosakonna teaduskonnal on päris mitmeid aineid, millest võtab osa umbes miljon üliõpilast. Peaasjalikult on tegemist filosoofia teaduskonna enda tudengitega, erandina mõned äraeksinud ning üksikud mujalt pärit asjahuvilised. Seega võib öelda, et umbes miljon miinus mõned kogu kuulajaskonnast on humanitaarteadlased - mõnede arvates need õiged üliõpilased - sellised väljaveninud kampsunites ning tennistes sasipeadest poolboheemid, kes hõljuvad loengusse täiesti omas maailmas ning teevad ülestähendusi vanamoeliselt pastaka ja paberi abil. Nad on isesugused ning neid ei huvita, mis teised arvavad. Nende hulgas ei ole õigusteadust õppivaid peeneid kõrgekontsalisi miniseelikutes moekaid tibisid ega pikajuukselisi sülearvutikotiga ringijooksvaid itispetse. Nemad on filosoofid ja lingvistid ja kõiksugu muude humanitaarsete kallakutega teaduste noored entusiastid.
Ja siis ühtäkki istub minust paar rida eespool üks tüüp, kes ei maga ega kirjuta ega aja kõrvalistuva sõbraga juttu. Tema pilk on suunatud laual oleva arvuti ekraanile. Õigemini seal toimuvale. Ja mulle meeldib see, mis seal toimub.
On 'Kirjandus- ja teatriteaduse alused' loeng.
Ei, helendavalt arvutiekraanilt ei tulnud täiskasvanutele orienteeritud film. Ei olnud ma ka tunnistajaks mingisugusele õppejõu vastu suunatud pahateole, sest see sama tüüp seal arvuti taga oli kehastunud ahviks ning andis pahadele pasunasse. Punane nokats ei lasknud eksida - Diddy Kong, Donkey Kongi lemmiknõbu. Suurepärane SNESi Donkey Kong Country teine osa: Donkey Kong Country 2: Diddy's Kong Quest. Mäletan unetuid öid seda mängusarja mängides. See oli umbes 10 aasta eest. Hiljuti leidsin enda jaokski uuesti SNESi mängud. Ei. Ma ei ole ostnud konsooli, kuigi nii väga tahaks seda pulti taas käes hoida. Google on see võlusõna taas. Tegelikult on veel teine ja suuremgi võlusõna. Emulaator.
Klassikud ei sure kunagi. Isegi filosoofid oskavad neist lugu pidada.