Jalgpallihaigla

Ma võin olla 364 päeva aastas ilma telekata. Ja mul isegi hetkeks ei teki pähe mõtet, et peaks endale pildikasti muretsema. Kuid 365ndal päeval mul tekib kole soov miljonite eeskujul silmad poolteiseks tunniks zombina teleriekraanile suunata.
Nüüd, hetkel, mil Itaalia lõi just viigistava värava Prantsusmaa vastu ning juba 20ndal mänguminutil on skoor 1:1, otsin ma endale teemakohast meelelahutust hoopis arvutist. video.google.com ning sportnet.ee on täna vallutanud kogu veebibrauseri ja minu ressursid. Ma ei näe mängu, kuid ma tean kõike, mis seal toimub. Vaja on ainult natukene ettekujutusvõimet ning saab peaaegu hakkama.
Jalgpall on tõesti võrratu. Kuid vahest me kipume unustama, miks me seda mängime. Et kõik aru saaksid, millest ma räägin, siis vaadake järgnevat videoklippi ning mõelge üks sekund, kas teie lemmikmeeskond on ikka teie lemmik.
Minu pöidlad on täna mõlemad Prantsusmaa päralt. Ja küllap hiljem näen ka väravaid. Lõppude lõpuks on ju videomakid ja muud vidinad just sellepärast leiutatud.
Jalgpall on haigus. Ja hetkel on maailm täis jalgpallihaigeid.
Head paranemist!