Saun tegi ahvist inimese

Sellest saab järeldada seda, et sauna pidi ehitama ahv. Või mõni ahvi sõber. Või vaenlane.

Teinekord ma jälle unistan oma kodust. Päris oma kodust. Sellisest õdusast ja armsast majast, kuhu päeva lõppedes oleks rõõm minna. Vahest nokitseda seal midagi või ehk võrkkiiges õunapuu all raamatut lugeda. Talvel koliks ümber sooja kamina ees olevasse kiiktooli. Mmmm..
Kui mul oleks punane kirjaklamber siis ma vahetaks selle pliiatsi vastu. Pliiatsi eest küsiksin aga keraamilist uksenuppu, mille lunastaksin matkapliidi vastu. Pliidi eest 1000-vatist generaatorit küsida ei ole suur patt, nii et teeksin järgmiseks seda. Generaatori eest on kindlasti mõni mees nõus andma vaaditäie õlut ning neoonreklaami kaubapealegi. Õllet täis õllevaati on aga õigel hetkel lihtne vahetada näiteks mootorkelgu vastu. Mootorkelk = reis Yakhi. Vaatamata sellele, et keegi ei tea, kus Yakh asub, on kellelgi kindlasti sinna nii väga suur soov minna, et on nõus reisipiletid lausa veoauto vastu vahetama. Ja kas teile ei tundu, et plaadistusleping veoauto eest on igati aus tehing? Kui aga muusikat teha ei oska ja elevant on kõrva peale astunud, tundub aasta tasuta elamist ühes Phoenixi majas täitsa tore ju. Leidub maailmas siiski lolle, kes vahetaksid selle väikese pärastlõuna vastu Alice Cooperiga. Võtke järjekorda - vahetame pärastlõunaid Alice Cooperi seltsis lumeimitatsiooniga klaaskuulide vastu, sest kes suudaks vastu panna klaaskuuli võludele ning mitte välja käia sellise omamisõiguse eest tervet rolli Hollywoodi-filmis. Ja siit on jäänud ainult üks samm oma majani, sest see on viimane vahetus.
Elu nagu muinasjutus. Sogases pealekauba. Siiski üks noor Kanada mees vahetas justnimelt täpselt sellises järjekorras esemeid senikaua, kuni jõudis kirjaklambrist majani. Nii mõnigi oleks ilmselt juba õllevaadi juures oma teekonna lõpetanud. Aga kangel kanadalasel oli kindel siht silme ees. Seda ma juba nimetaksin sihikindluseks.

Kellelgi kirjaklambrit on laenata?

Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Ma nägin poes keskealist naisterahvast ostmas saia. Selles ei ole iseenesest ju mitte midagi tavatut. Kuid siis võttis ta veel ühe paki mingit sorti sigarette. Ja see oli kõik, mida see naine ostis. Ning kohe tema järel oli teine naine, kes ostis ka saia. Tema ostis killukese vorsti ka. Ning tervelt kaks pakki mingisugust tubakatoodet. Neid kahte naist ühendas ilmselt neile endilegi teadmata natuke rohkem kui ainult üks ühine huvi - saia- ning tubakatooted - nimelt nägid nad mõlemad ise ka välja täpselt nagu suitsud ja sai.

Sõnad pildis

Ei. Ma ei ole kusagile ära kadunud. Või kui, siis õige natukeseks aja maha võtnud ja tegelenud sellega, mis tõeliselt südamelähedane. Iga Eestimaa kodanik teab, milline on olnud senine suvi ning saab ilmselt aru põhjus(t)est, miks ma olen arvuti taga nii vähe nagu ma olen. Teadmiseks neile kodanikele, kes kodust kaugel eemal - Eestis on see suvi suvitajaid ainult soosinud. Alati on ka neid, kelle on vastupidiseid väiteid, kuid vastasel juhul oleks midagi väga paigast ära. Rahulolematus viib edasi.
Et ehk siis suvi on möödunud suuresti töiselt, isegi puhkusehetked on olnud väga asjalikud. Ma vist ei oska rannas lesida päevad läbi. Viimasel ajal ei ole olnud just palju selliseid päevi, mil olen olnud Tartus, kuid need vähesed päevad on alati läinud asja ette ning palju on tehtud saanud. Et jutt kuiv ei tunduks, siis järgnevalt veel viistuhat sõna Teile.





Augusti lõpus septembri alguses on veel lisa tulemas. Seniteadaolevalt voodi, klaaside kapi, suurema kapi, kohvilaua ning jalanõude riiuli näol. Ilmselt ideedest puudus ei tule ning seniks kuni käedjalad küljes, ei kavatse ma poest mitte mingisugust (saepuru) mööblit osta.

Tänasest aga taas põhjanaabrite juurde mõneks nädalaks ning kui mitte varem, siis kindlasti juba augusti lõpus jälle. Siis tõmbame suvele joone alla ning sööme kõhud õuntest punni.