Ei ole kadunud

Mul ei ole mitte ühtegi vabandust peale laiskuse. Ja kuna laiskus ei ole kellegi vabandus, siis võite mind täiesti õigustatult süüdistada. See siis nende hingede kohta, kes siit aegajalt ajaviidet otsimas käivad.

Üldiselt vist saab asja selle ja viimase postituse vahel kokku võtta nõnda, et üht-koma-teist on juhtunud. Kusjuures mitte midagi sellist, mida võiks liigitada negatiivsete kogemuste kausta. Kui mõned pisiasjad ära jätta muidugi.

Pean rõõmu ja uhkusega tõdema, et juba mõnda aega tagasi jõudis õnneliku lõpuni projekt kummut. Projekti lõpp-produkti visuaalselt kujutist hetkel ei ole käepärast, aga lähinädalatejooksul saab seegi kindlasti uudistamiseks üles siiasamasse. Koos ühe teise projekti töö viljaga. Kuid see jääb senimaani saladuseks. Ja et ikka oma puutööoskusi veelgi edasi lihvida, ei tohi ma end lõdvaks lasta ning juba mõlgubki mõtteis ja ootab paberile saamist projekt: Kiikhobune. Kellele ja miks, sellest jällegi siis, kui selleks õige aeg kätte jõuab.

Tahan herneid. Otse peenrast. Otsekohe.