Episood kaheksakümmend seitse

Ma olen tolerantne. Enamasti. Siis kui magan. Vahest isegi siis kui ärkvel olen. Kuid siis kui ma enam isegi tolerantne ei ole, olen ma väga endast väljas ning see ei ole üldse ilus.
Vaadake, mõnedel ratastel on küljes sellised lukud, mis on raami küljes kusagil tagaratta läheduses. Sellised, millel võti on kogu aeg küljes ja ära saab võtta siis, kui luku lukustad. Ilmselgelt ainult sellise lukuga ei julge ratast Eestimaa linnades kusagile jätta. Sellisteks puhkudeks on siis kaasas teine lukk. Selline suur ja raske ja tugev ja üldse igas mõttes vähekene paremat tunnet tekitav, kui jätad oma ratta mõneks hetkeks omapead. Pealegi saab sellise lukuga ratta kusagile tugeva posti külge näiteks kinni panna. Kuid teinekord unustad selle väikese luku lukustamata. Ja siis tuleb miski väike tibla ja paneb ise selle Sinu eest kinni ning võtab tehtud töö eest vaevatasuks võtme endale. Ja siis see väike tibla jalutab ära ning piilub ilmselt kiimaselt pihku itsitades kusagilt nurga tagant, kuidas vaene rattaomanik oma kaherattalise sõbra seljas koju peab tassima. Haiglane. Sellistel väikestel värdjatel lööks pikemalt mõtlemata käeluu puruks. Ausõna. Aga üldiselt olen ma täitsa sõbralik.

Kuid mõni mees peab oma värskema suhte ning armastatule muljeavaldamise nimel varem külma järvevette hüppama kui teised:) Igati aus värk tegelt ju..