Jalgpallihaigla

Ma võin olla 364 päeva aastas ilma telekata. Ja mul isegi hetkeks ei teki pähe mõtet, et peaks endale pildikasti muretsema. Kuid 365ndal päeval mul tekib kole soov miljonite eeskujul silmad poolteiseks tunniks zombina teleriekraanile suunata.
Nüüd, hetkel, mil Itaalia lõi just viigistava värava Prantsusmaa vastu ning juba 20ndal mänguminutil on skoor 1:1, otsin ma endale teemakohast meelelahutust hoopis arvutist. video.google.com ning sportnet.ee on täna vallutanud kogu veebibrauseri ja minu ressursid. Ma ei näe mängu, kuid ma tean kõike, mis seal toimub. Vaja on ainult natukene ettekujutusvõimet ning saab peaaegu hakkama.
Jalgpall on tõesti võrratu. Kuid vahest me kipume unustama, miks me seda mängime. Et kõik aru saaksid, millest ma räägin, siis vaadake järgnevat videoklippi ning mõelge üks sekund, kas teie lemmikmeeskond on ikka teie lemmik.
Minu pöidlad on täna mõlemad Prantsusmaa päralt. Ja küllap hiljem näen ka väravaid. Lõppude lõpuks on ju videomakid ja muud vidinad just sellepärast leiutatud.
Jalgpall on haigus. Ja hetkel on maailm täis jalgpallihaigeid.
Head paranemist!

Küsimata vastused

Redeli alt läbi kõndimine pidavat halb enne olema. Samas killud õnne tooma. Aga mis saab siis, kui kõnnid redeli alt läbi ja töömehe käest klaas Sulle ülalt kildudeks peale kukub? Kas siis ka killud õnne toovad?
Huvitav, mida mõtleb sebra kui kõnnib üle sebra?

Ja mina tahaksin ka pargipingil istuda..

Muusik. Dagö Muusik

Kui lähed võõrale maale, sõidad autoga võõrasse hoovi, võõra pubi ette ning autost välja astudes kuuled pubist kostuvat keskmisest tugevamat muusikat, ei paneks muusikamasinast tulevat müra ilmselt üldse tähele. Aga kui see müra juhtub olema eesti keelne ning eestimeelne, siis suudan isegi mina oma suhteliselt valiva muusikamaitse koha pealt hetkeks silma kinni pigistada ning eesti popmuusikat nautida. Ma ei tea, kas need konkreetsed väljamaalased olid estofiilid või lausa eestlased isiklikult. Ja tegelikult ei huvitagi. Tundsin hetkest rõõmu. Lihtsalt seisin ja kuulasin. Vist päris mitu lugu järjest. Selline kodune tunne oli. Jaa, väga kodune tunne.

Ei ole kadunud

Mul ei ole mitte ühtegi vabandust peale laiskuse. Ja kuna laiskus ei ole kellegi vabandus, siis võite mind täiesti õigustatult süüdistada. See siis nende hingede kohta, kes siit aegajalt ajaviidet otsimas käivad.

Üldiselt vist saab asja selle ja viimase postituse vahel kokku võtta nõnda, et üht-koma-teist on juhtunud. Kusjuures mitte midagi sellist, mida võiks liigitada negatiivsete kogemuste kausta. Kui mõned pisiasjad ära jätta muidugi.

Pean rõõmu ja uhkusega tõdema, et juba mõnda aega tagasi jõudis õnneliku lõpuni projekt kummut. Projekti lõpp-produkti visuaalselt kujutist hetkel ei ole käepärast, aga lähinädalatejooksul saab seegi kindlasti uudistamiseks üles siiasamasse. Koos ühe teise projekti töö viljaga. Kuid see jääb senimaani saladuseks. Ja et ikka oma puutööoskusi veelgi edasi lihvida, ei tohi ma end lõdvaks lasta ning juba mõlgubki mõtteis ja ootab paberile saamist projekt: Kiikhobune. Kellele ja miks, sellest jällegi siis, kui selleks õige aeg kätte jõuab.

Tahan herneid. Otse peenrast. Otsekohe.