Iga aasta olen ma lund oodanud suure huviga. Tänavu ei jõudnud selle peale suurt mõeldagi, kui esimene lumi ühtäkki maha sadas. On teine küll veel imeõhuke ning väga märg, seega mingit lumest mõnu tundmisest ei saa rääkida. Siiski. Lumi on lumi. Peab vististi talvesaapad ning käpikud välja otsima ning jalgratta talvepuhkusele saatma:( Ja jääb üle vaid loota, et rohkesti lund ja suusailma tuleb. Tartu maraton ootab järjekordselt läbimist. Võib vist mitteametlikult sügise lõppenuks kuulutada. Tere, talv.
11 kuud on lühike aeg. Teisalt oleneb see suuresti, kuidas seda aega sisustada. Ma julgen väita, et viimased 11 kuud on minu elus olnud küll parimad. Ma olen leidnud inimese, kelle argipäeva suudan teha värvikamaks ja rõõmsamaks ning kes teeb ka minu elu õnnelikumaks. Me oleme koos teinud kõikvõimalikku ning kaugel ei ole enam ehk aeg, mil saame päris oma kodu. Aitäh, et oled ära kannatanud minu tobedused. Aitäh, et oled olnud mulle toeks. Armastan Sind, Liisi
Juhtusin mõne päeva eest kolama ringi kõiksugu pudipadi poodides. Otsisin jalgrattale punast tuld. Et oleks endal pimedas ohutum ja nii. Aga kusagil ei ole. Ei tiimarites ei noovaluksides. Sattus siis ette selline toreda nimega pood nagu jysk. Ei teagi, kuidas eestlane seda hääldama peaks. Jüsk vist. Soomlaste pood niikuinii. Igatahes poe suurusele vaatamata ei leidnud ma sealt ka seda, mille järgi olin läinud. Pettusin. Kuid mitte selles, et tuld ei olnud, vaid hoopiski selles, et seal olid müügil juba jõulukuused!!!! Sellised väikesed pehmed. Naerunägudega. Andke andeks aga igal asjal on piirid. Ma ei hakkagi lootma, et kaupmehed kunagi aru saavad, et nad ei tee sellega mitte kellelegi head, kui inimestele sõna otseses mõttes rämps u pähe määrivad. Siiski ei saa ainult neid süüdistada. Kuni leidub ostjaid on ka pakkujaid. Ma olen otsustanud need jõulud (2005 aasta siis) mitte kellelegi mitte ühtegi kinki teha. Ärge siis solvuge ega südamesse võtke. Ma pean sõpru ikka meeles. Kuid ma ei pea seda tegema odavate, ja mis peamine, mõttetute kinkidega neid ära ostes. Ja ma ei oota ka kelleltki teiselt mitte ühtegi kinki. Vähemalt jõulude aegu mitte. Ma vist ei usu enam jõuluvanasse:S
Kunagi rippusid seal konksu otsas loomad. Elusad. Ootamas oma korda. Aastaid ei ole enam seda riistapuud kasutatud. Puu on kuivanud ning ketid roostes. Kuid kõrval on niidud rohelust täis. Ning taevas on endiselt sama sinine nagu meie mälestustes.
Kui piiblis oleks kirjas lause "Ja kaheksandal päeval lõi jumal muusika", siis võiksin minagi usklik olla. Võiksin sellepärast, et see oleneb muusikast. Paraku nõnda ei juhtunud ning pime keskaeg tõi piibli ning munkadega kaasa ristisõjad ning meeletud massimõrvad. Jumal on mingi kahtlane asi. Ja veel kahtlasemad on inimesed, kes end tema nime taha peidavad. Kui üldse mingi jumal olemas olla võiks, siis oleks selleks loodus ise. Looduse kummardamine tähendas tollal teotust ning nõiakunsti kasutamist. Witchcraft - Frank Sinatra. Õnneks on praegu usuvabadus. On ka sõnavabadus ning õnneks ka vabadus valida ise enda lemmikmuusika. Mina olen oma valiku teinud.
Kunagi olid telekad mustvalged. Ja autodel ei olnud turvapatju ning veojõukontrolle. Kunagi ei olnud iga kooli nimi gümnaasium. Ja Kalev tegi padjakese kujulisi piparmündi nätse. Kunagi käisid noored pioneerilaagrites. Ja ei olnud kõigil mobiiltelefonid taskus. Ja kunagi saab mul olema oma maja ja lapsed ja auto ja....
Milleks ma seda kõike kirjutan siia, küsin ma endalt. Jään nõutult endale otsa vaatama. Seisan peegli ees.
Lendamise nipp on õite lihtne. Tuleb hüpata ning ei tohi maha kukkuda. Maast peab 'mööda kukkuma'. Kukkumise hetkel ei tohi aga mõelda selle peale, et kukute ehk vastu maad ning saate haiget või kõrgemalt kukkudes lausa fataalselt viga. Tuleb mõelda millelegi täiesti muule. Soovitatavalt mõnele toredale unistusele või mälestusele. Ning kui te olete suutnud nõndaviisi maha kukkuda, avastategi end hoopiski lendavat. Umbes täpselt nii oli. Muidugi on võimalus ka lennuk võtta, kõrgele taevakaare alla tiirutada ning sealt alla hüpata, Ohutuse mõttes tuleks langevari ka selga panna, ja te lendategi. Mitte küll eriti kaugele aga see eest kiiresti. Ning ainult ühes suunas. Maa on lihtsalt nii külge tõmbav. Kõige selle juures ei tee paha langevari õigel hetkel avada. Muidugi on olemas ka võimalus unes lennata aga enne peate õppima oma unenägusid kontrollima. Ning kes usuvad jumalasse ja inglitesse võivad saada taevasse sattudes tiivad selga.
Ma olen juba ammu tahtnud langevarjuga hüpata. Kuid pole seni veel võimalust tekkinud. Kuid kui peaks olukord tekkima vastav, siis ma kaks korda pakkuda ei lase.
Inimne tahab asju, mida ta ei saa. Ei saa ei rikas ega vaene. Kuningas ega ori. Noor ega vana. Me ei ole loodud elama kõrgemal kui vastu maapinda. Lennuk lendab, deltaplaan lendab, tuulelohe lendab. Inimene kukub.
Mitte kunagi varem ei ole minust nii palju möödasõite tehtud, kui viimase autosõidu ajal. Minu enda möödumiste arvuks jäi ümmargune 0. Samas ei ole ma ka mitte kunagi eessõitval autol nii sabas olnud ja niivõrd pingsalt eesoleva masina piduritulesid jälginud. Ja meil tuli teha kõigest üksainum peatus tervelt enama kui 60 km peale. Pole paha. Ja bensiini kulu oli minu masinal selle maa peale taaskord arv 0. Ehk siis linnadevaheline auto pukseerimine ei ole üldsegi nii lõbus tegevus, kui alul tunduda võiks. Ja terve selle tee kuuled vaid ühte plinkimist. Plinkimist, mida tekitab ohutulede vilkumine.
