Puuriidad kukuvad

ka parimates peredes.

Kui ma eile üle hulga aja jälle Tartu Ülikooli pearaamatukokku sattusin, kaunistas seinu jällegist üks maalinäitus. Kuna teinekord on uudistamiseks välja pandud tõesti kauneid taieseid, siis sedapuhku oli vähemasti minu meelest tegemist ajaloo prügikasti kuuluvaga. Ma vist olen liiga loll, et sellisest kunstist aru saada. Kuid täpselt siis tuli mulle pähe, mis tõeline kunst on. Ehk siis tõeline kunst on see, kui Sa suudad võimalikult mõttetu kraami võimalikult suure summa eest võimalikult suurele massile võimalikult kiiresti kaela suruda või pähe määrida. Ehk siis kunst teha mitte millestki endale tugev majanduslik seljatagune.

Maitse asi, ütles koer ja lakkus m..e edasi.

Episood kaheksakümmend seitse

Ma olen tolerantne. Enamasti. Siis kui magan. Vahest isegi siis kui ärkvel olen. Kuid siis kui ma enam isegi tolerantne ei ole, olen ma väga endast väljas ning see ei ole üldse ilus.
Vaadake, mõnedel ratastel on küljes sellised lukud, mis on raami küljes kusagil tagaratta läheduses. Sellised, millel võti on kogu aeg küljes ja ära saab võtta siis, kui luku lukustad. Ilmselgelt ainult sellise lukuga ei julge ratast Eestimaa linnades kusagile jätta. Sellisteks puhkudeks on siis kaasas teine lukk. Selline suur ja raske ja tugev ja üldse igas mõttes vähekene paremat tunnet tekitav, kui jätad oma ratta mõneks hetkeks omapead. Pealegi saab sellise lukuga ratta kusagile tugeva posti külge näiteks kinni panna. Kuid teinekord unustad selle väikese luku lukustamata. Ja siis tuleb miski väike tibla ja paneb ise selle Sinu eest kinni ning võtab tehtud töö eest vaevatasuks võtme endale. Ja siis see väike tibla jalutab ära ning piilub ilmselt kiimaselt pihku itsitades kusagilt nurga tagant, kuidas vaene rattaomanik oma kaherattalise sõbra seljas koju peab tassima. Haiglane. Sellistel väikestel värdjatel lööks pikemalt mõtlemata käeluu puruks. Ausõna. Aga üldiselt olen ma täitsa sõbralik.

Kuid mõni mees peab oma värskema suhte ning armastatule muljeavaldamise nimel varem külma järvevette hüppama kui teised:) Igati aus värk tegelt ju..

Õnnelikud on need inimesed, kes suudavad mäletada seda, mis on olnud hea. Tõrjuda peast välja mälestused, mis ei ole väärt mäletamist või mida lihtsalt ei taha mäletada. Et jääks rohkem ruumi väärt meelespidamisele. Selliste päevade tarbeks nagu seda näiteks eile oli. Mul on tohutult hea meel, et kõik, kes tulid, tulid. Tore oli.
Ja vesi vaatamata oma vedelale olekule ei olnud teab mis soe, kuid siiski väärt iga sekundit, mis selles olime. Värskendav.
mathjuu.pri.ee/pildid/Suvi2006