Olla või mitte olla?
Küsimärk on meelega seal lõpus. Aga olla kes? Või mis?
Ma viimasel ajal olen palju mõtelnud selle üle, kas olla edasi tartlane või pühkida Tartu ning kogunisti mandri tolm jalgadelt. Ning iga päevaga muutub see mõte aina reaalsemaks. Me vajame muutust. Radikaalset. Ja kiiresti. Nii kiiresti, kui asjaolud võimaldavad seda. Igatahes on mul rõõm tõdeda, et meid oodatakse seal, kuhu oleme teel.
Seega olla või mitte olla kaldub seekord mitte olemise kasuks vististi.
Mulle ei meeldi, kui inimesed hilinevad. Eriti, kui nad ise teistelt täpsust nõuavad. Õppejõudude kohta käib see eriti. Niimoodi ei ole lihtsalt ilus.
Tartusse oleks hädasti vaja enam jalgrattateid. Sellest ei piisa, kui neid kunstlikult tekitatakse juurde kõnniteele kaheksjagatud liiklusmärgi abil. Ümmarguse liiklusmärgi, mille ühel poolel on kaks jalakäijat ning teisel jalgratas. Need teed ei ole tihti nii laiad, et näiteks kaks lapsevankriga noort ema üksteisest ilusasti mööda mahuks, eriti veel, kui mõni ajukääbik on otsustanud oma BMW-st tillipikendi ilusasti keset kõnniteed parkida. Midagi head ei saa ka mainida teede korrasoleku kohta. Kui sõiduteed hoitakse veel enamvähem rahuldavatena, siis kõnniteedest on küll vist meie riigiisadel ja linnapeadel ükskõik. Paraku. Tuleks neid endil kuuks ajaks autod ära võtta, ratas pihku anda ja lasta ainult ning ainult sellega liikuda. Ka vihmaga.
Täna räägiti ühes loengus eesti keelest internetis. Eelkõige jututubades ning nn instant messenger'des (maakeeli kohestes teatajates?). Tundub, et noortel eestlastel on oma keele suhtes samasugune ükskõiksus nagu meie riigiisadel noortest peredest või mõningatel vanematel oma lastest. Enamasti ei tunnistata mitte mingeid kirjavahe märke (kui need ei moodusta just mõnd smile't või muud sümbolitest koosnevat märgendit). Ka ei kasutata suuri algustähti, ei lause alguses ega nimedes. Väga levinud on ingliskeelsete väljendite kasutamine ning lühendid (nt ts=c, ks=x, naer=irw, irf või icc(minu jaoks eriti vastukarva käivad), aitäh=tnx,
palun=plz jpm). Ma ei tea, kas see tuleneb laiskusest või lollusest, kuid ei ole ju raske hoida hetkeks all shift nuppu või koma mõnda kohta aegajalt panna. Kui laisaks võib minna. Kas varsti ei viitsita särgi nööpe ka enam nööpida. Hakatakse üle ühe panema? Või jäetakse tualetist tulles käed pesemata? (ma ei mõista samas ka piinliku puhtuse armastajaid - bakterid on siiski osa inimese elukeskkonnast. Neid hävitades muudame end ainult nõrgemateks ning haigustele vastuvõtlikumateks. Erandiks on ehk Monk, kelle piinlikku puhtusearmastust on lausa tore vaadata).
Enigma muideks teeb väga head muusikat. Väga hea on paraku suhteline.
Vihkan suitsetamist. Nõustun Anti ideega panna suitsupaki hinnaks 100 või enam krooni. Või kasvõi eurot. Mul ükspuha. Ja tänaval suitsetajatele tuleks määrata suured trahvid, sest tundub, et inimesed ise ei oska oma tervist hinnata. Võib-olla nad ei tahagi tervislikult elada, kuid ei pea siis kohe teisi inimesi mürgitama hakkama. Kanepi suitsetamine on keelatud. Mille poolest tubakas parem on? Vähem toksiline ja hallutsinatsioone tekitav? Tubakas ja alkohol on ilmselt suurimad surma põhjustajad. Looduslik valik? Mina eelistan ise valida.
Anti küsis, kas tema ei olegi piisavalt sõber, et mul ei kõlba talle teha anti-alkoholi kampaaniat. Kõlbab ikka. Aga kui inimene üldse ei taha, siis sundida ei ole mõtet. Pigem panna asja üle järele mõtlema. Samas ma leian, et Antil ei ole alkoholiga ka probleemi. Ta suudab piiri pidada. Suudab öelda ei 'veel ühele pitsile'. Mõnele lihtsalt maitseb Aramise maik. Mõnele maitseb odekolonn ka hea. Maitse asi (ütes koer ja lakkus m..e edasi). Karsklus ei ole mingi imeasi. Ja see mõiste ei ole seotud sugugi mitte ainult alkoholiga.
Ja endiselt peab mainima, et ma olen paadunud Tähevärava austaja. Mõne silmis on see kindlasti põlastust väärt. "Ei huvita" ütlen ma ning lõpetan tänaseks.
Mea culpa
Ma viimasel ajal olen palju mõtelnud selle üle, kas olla edasi tartlane või pühkida Tartu ning kogunisti mandri tolm jalgadelt. Ning iga päevaga muutub see mõte aina reaalsemaks. Me vajame muutust. Radikaalset. Ja kiiresti. Nii kiiresti, kui asjaolud võimaldavad seda. Igatahes on mul rõõm tõdeda, et meid oodatakse seal, kuhu oleme teel.
Seega olla või mitte olla kaldub seekord mitte olemise kasuks vististi.
Mulle ei meeldi, kui inimesed hilinevad. Eriti, kui nad ise teistelt täpsust nõuavad. Õppejõudude kohta käib see eriti. Niimoodi ei ole lihtsalt ilus.
Tartusse oleks hädasti vaja enam jalgrattateid. Sellest ei piisa, kui neid kunstlikult tekitatakse juurde kõnniteele kaheksjagatud liiklusmärgi abil. Ümmarguse liiklusmärgi, mille ühel poolel on kaks jalakäijat ning teisel jalgratas. Need teed ei ole tihti nii laiad, et näiteks kaks lapsevankriga noort ema üksteisest ilusasti mööda mahuks, eriti veel, kui mõni ajukääbik on otsustanud oma BMW-st tillipikendi ilusasti keset kõnniteed parkida. Midagi head ei saa ka mainida teede korrasoleku kohta. Kui sõiduteed hoitakse veel enamvähem rahuldavatena, siis kõnniteedest on küll vist meie riigiisadel ja linnapeadel ükskõik. Paraku. Tuleks neid endil kuuks ajaks autod ära võtta, ratas pihku anda ja lasta ainult ning ainult sellega liikuda. Ka vihmaga.
Täna räägiti ühes loengus eesti keelest internetis. Eelkõige jututubades ning nn instant messenger'des (maakeeli kohestes teatajates?). Tundub, et noortel eestlastel on oma keele suhtes samasugune ükskõiksus nagu meie riigiisadel noortest peredest või mõningatel vanematel oma lastest. Enamasti ei tunnistata mitte mingeid kirjavahe märke (kui need ei moodusta just mõnd smile't või muud sümbolitest koosnevat märgendit). Ka ei kasutata suuri algustähti, ei lause alguses ega nimedes. Väga levinud on ingliskeelsete väljendite kasutamine ning lühendid (nt ts=c, ks=x, naer=irw, irf või icc(minu jaoks eriti vastukarva käivad), aitäh=tnx,
palun=plz jpm). Ma ei tea, kas see tuleneb laiskusest või lollusest, kuid ei ole ju raske hoida hetkeks all shift nuppu või koma mõnda kohta aegajalt panna. Kui laisaks võib minna. Kas varsti ei viitsita särgi nööpe ka enam nööpida. Hakatakse üle ühe panema? Või jäetakse tualetist tulles käed pesemata? (ma ei mõista samas ka piinliku puhtuse armastajaid - bakterid on siiski osa inimese elukeskkonnast. Neid hävitades muudame end ainult nõrgemateks ning haigustele vastuvõtlikumateks. Erandiks on ehk Monk, kelle piinlikku puhtusearmastust on lausa tore vaadata).
Enigma muideks teeb väga head muusikat. Väga hea on paraku suhteline.
Vihkan suitsetamist. Nõustun Anti ideega panna suitsupaki hinnaks 100 või enam krooni. Või kasvõi eurot. Mul ükspuha. Ja tänaval suitsetajatele tuleks määrata suured trahvid, sest tundub, et inimesed ise ei oska oma tervist hinnata. Võib-olla nad ei tahagi tervislikult elada, kuid ei pea siis kohe teisi inimesi mürgitama hakkama. Kanepi suitsetamine on keelatud. Mille poolest tubakas parem on? Vähem toksiline ja hallutsinatsioone tekitav? Tubakas ja alkohol on ilmselt suurimad surma põhjustajad. Looduslik valik? Mina eelistan ise valida.
Anti küsis, kas tema ei olegi piisavalt sõber, et mul ei kõlba talle teha anti-alkoholi kampaaniat. Kõlbab ikka. Aga kui inimene üldse ei taha, siis sundida ei ole mõtet. Pigem panna asja üle järele mõtlema. Samas ma leian, et Antil ei ole alkoholiga ka probleemi. Ta suudab piiri pidada. Suudab öelda ei 'veel ühele pitsile'. Mõnele lihtsalt maitseb Aramise maik. Mõnele maitseb odekolonn ka hea. Maitse asi (ütes koer ja lakkus m..e edasi). Karsklus ei ole mingi imeasi. Ja see mõiste ei ole seotud sugugi mitte ainult alkoholiga.
Ja endiselt peab mainima, et ma olen paadunud Tähevärava austaja. Mõne silmis on see kindlasti põlastust väärt. "Ei huvita" ütlen ma ning lõpetan tänaseks.
Mea culpa
Postitas Mati Allas : teisipäev, september 27, 2005
2 ütles
