pühapäev, 2. mai 2010
neljapäev, 22. aprill 2010
Kevad-talvised heietused
Sõber, kes pani kõik väikesed säutsud nahka paari päeva jooksul nõnda, et angaari põrandal oli ainult meeletu hulk pisikesi sulehunnikuid.
Ka nii võib
Miks peavad maratonid alati ööpimeduses alguse saama?
Astu üle kui julged!
Mina ja Sina
Valjala maalinnas
Lumi.
Süüa või mitte süüa...
Esimesed urvad. Kevad on alanud.
Kitsedel oli raske talv.
Väike tiivasirutus enne õhkutõusu.
Ralliäss.
Ma hakkan juba kartma enda sünnipäeva, teades et ka mind on ootamas midagi sarnast - suurt, jubedat ja äärmiselt ebapraktilist.
What could have been.
Neoonroosa on siiski ühele noorele mehele tunduvalt sobivam.
Batman oleks sellise ratta omaniku peale kindlasti kade.
Uus superkangelane ongi sündinud.
Üks vana 12V autoaku.
Üks tugevast materjalist nahkrihmadega seljakott.
Üks laualamp koos lülitiga.
Pool meetrit kummipaela.
Üks 12V kohtvalgusti pirn.
Paar pisikest naela või kruvi.
Tulemus: 15,5 kg kaaluv kaasaskantav orienteerumislamp.
Mõistatus.
Kalamehed.
Ettevaatust. Kevadel ka ei hooldata.
Mina siin.
10 meetrit seljataga. 99 km ja 990 meetrit ootab veel ees.
Tagurpidikäik.
Nõnda tundub lausa kenagi.
Siga lendab.
Järgmine aasta teeme neile pähe. Muidugi eeldusel, et me järgmine aasta üldse osaleme. Aga kui osaleks, siis teeks vabalt ära.
Oodake mind kaa!
Esimene sild. Isegi mitte esimene kontrollpunkt. Selleks hetkeks oli juba paaril korral peast läbi käinud mõte - mida ma küll siia ära kaotasin...
Lihapirukapaus.
100 km selja taga. 1 kätekõverdus ees.
See üks kätekõverdus sai muideks tehtud ka. Aga pluusi omal jõul seljast ei saanud hiljem. Ma tean, et Antile sai lubatud, et tuleva aastal enam tõenäoliselt tagasi ei kipu sinna. Tundub, et ma valetasin.
Ka nii võib
Miks peavad maratonid alati ööpimeduses alguse saama?
Astu üle kui julged!
Mina ja Sina
Valjala maalinnas
Lumi.
Süüa või mitte süüa...
Esimesed urvad. Kevad on alanud.
Kitsedel oli raske talv.
Väike tiivasirutus enne õhkutõusu.
Ralliäss.
Ma hakkan juba kartma enda sünnipäeva, teades et ka mind on ootamas midagi sarnast - suurt, jubedat ja äärmiselt ebapraktilist.
What could have been.
Neoonroosa on siiski ühele noorele mehele tunduvalt sobivam.
Batman oleks sellise ratta omaniku peale kindlasti kade.
Uus superkangelane ongi sündinud.
Üks vana 12V autoaku.
Üks tugevast materjalist nahkrihmadega seljakott.
Üks laualamp koos lülitiga.
Pool meetrit kummipaela.
Üks 12V kohtvalgusti pirn.
Paar pisikest naela või kruvi.
Tulemus: 15,5 kg kaaluv kaasaskantav orienteerumislamp.
Mõistatus.
Kalamehed.
Ettevaatust. Kevadel ka ei hooldata.
Mina siin.
10 meetrit seljataga. 99 km ja 990 meetrit ootab veel ees.
Tagurpidikäik.
Nõnda tundub lausa kenagi.
Siga lendab.
Järgmine aasta teeme neile pähe. Muidugi eeldusel, et me järgmine aasta üldse osaleme. Aga kui osaleks, siis teeks vabalt ära.
Oodake mind kaa!
Esimene sild. Isegi mitte esimene kontrollpunkt. Selleks hetkeks oli juba paaril korral peast läbi käinud mõte - mida ma küll siia ära kaotasin...
Lihapirukapaus.
100 km selja taga. 1 kätekõverdus ees.
See üks kätekõverdus sai muideks tehtud ka. Aga pluusi omal jõul seljast ei saanud hiljem. Ma tean, et Antile sai lubatud, et tuleva aastal enam tõenäoliselt tagasi ei kipu sinna. Tundub, et ma valetasin.
Veskimees
Toorik
Tiivavõll
Trepp nr 1
Rooliratas
Kerelaudis. Kuussada kuuskümmend korda kuus meetrit ketassaega. Kolm päeva. Pluss-miinus mõned tunnid.
Tiivad.
Kalevipoja kamm
Pulkredel.
Tsement ei ole hea asi.
Sest see teeb puiduga just nõnda.
Uus rist vare sees.
Uued titsid kah.
Mõni päev kivijala ladumist ootab veel ees.
Ja siis veel kaks tükki selliseid teha.
Tiivavõll
Trepp nr 1
Rooliratas
Kerelaudis. Kuussada kuuskümmend korda kuus meetrit ketassaega. Kolm päeva. Pluss-miinus mõned tunnid.
Tiivad.
Kalevipoja kamm
Pulkredel.
Tsement ei ole hea asi.
Sest see teeb puiduga just nõnda.
Uus rist vare sees.
Uued titsid kah.
Mõni päev kivijala ladumist ootab veel ees.
Ja siis veel kaks tükki selliseid teha.