Eile sai mindud Tartu Lõunakeskusest üle parkla Ehitus Service poole, kui tee peal jäi ette lumehunnik. Taevas oli küll selline hall ja sombune nagu lumetormide aeg ikka on, ometigi ei saanud mingil juhul lund sadada. Siiski oli asfalti peal suur lumekuhi. Valge ja kohev. Ja selline mõnusalt sula, millest saab hõlpsasti vormida lumekuule. Kontsentreeritud lumesadu? Vägev igatahes.
M: Kõik suitsetajad on värdjad. Ei mingeid erandeid. L: Sa sõimasid just Lauri Saatpalu värdjaks. M: Nojah. Aga ta laulab kuradi hästi.
Minu elupaiga lähistel on kaks toidukauplust. Säästumarket ning Konsum. Esimesest ei saa suurt midagi peale leiva, piima ja Fazeri pähklišokolaadi. Konsumis aga on küll mõnevõrra suurem valik, kuid reeglina käivad selle poega kaasas ka väga ebameeldivad kogemused. Poolekilomeetrisel jalutuskäigul Konsumisse pidin ma mööduma kolmest joodikust, kes vaevu jalul püsisid. Poest väljus terve kari poolemeelseid nolke, kelle arvates oli jube lahe inimeste pihta kastanimune loopida. Nurga taga passivad vene noored, kes seisavad oma sihvkakoorte hunniku otsas. Poes käivad eluheidikud plastpudelitesse villitud odavat õlut ostmas. Tubakat ka. Poemüüjad on õhtuks kõigest sellest jamast väsinud ning turvamees vaatab tühjal pilgul järgi järjekordsetele ülbe käitumisega poest väljuvatele noortele. Viimased kogunevad parklas oma autopedest sõbra tuunitud bemmi ümber. Nende äärmiselt ebaintelligentset möla saadab vastav muusika. Kahju on.
Huvitav huvitav.. Kui inimene iseendale tänaval vastu kõnniks, siis kas ta saaks kogeda äratundmisrõõmu või kõnniks nagu postist mööda. Oma lähedasemad ja kaugemad sõbrad tuttavad tunneme ilmselt ka tavatutes olukordades ja kohtades ära, kuid mina isiklikult küll kõnniks enda kloonist tänaval rahumeeli mööda. Huvitav huvitav..
